Ärkan vara, esimese palvuse ajal. Mind äratab mošeest kostuv
mueddini araabiakeelne kutse palvusele. See mõjub kuidagi hüpnotiseerivalt.
Leban oma voodis valgete linade vahel. Vaatan läbi
moskiitovõrgu akna poole. Läbi rauast aknakatte pääsevad sisse üksikud
valguskiired. Toas on mõnus hommikuselt hämar valgus.Tõmban kopsud täis sooja magusat õhku….ja aeg jääks nagu seisma.
Ma leban oma voodis ja lihtsalt olen. Pea mõtetest tühi.
Minu toas aeg seisab, aga ümberringi ärkab Sedhiou. Kuulen, kuidas kuked kirevad. Kuulen, kuidas pererahvas ärkab. Kuidas Amy väikse Bernardo oma seljale seob ja eesukse lukust lahti keerab. Kõik see paneb mind naeratama.
Ma hingan välja..naeratus näol. Naudin seda tunnet. Seda hetke. Sinna võikski igaveseks jääda. Tahaks, et see hetk kestaks igavesti.
_______________________________________________________
How easy it is to go back to this moment in my mind.
I wake up early, at the time of the first prayer. The
calling of the mueddin from the mosque is waking me. I feel its hypnotizing
effect.
I lie on my bed. Looking towards the window through my
mosquito net. Through the iron curtains I see the beams of light coming in. My room is full of soft dim morning light.
I take a deep breath of warm sweet air…and the time stops.
I lie on my bed…I have no thoughts in my head.
Time has stopped in my room, but around me, Sedhiou is waking. I hear the roosters crow. I hear how my family is waking up. How Amy ties little Bernardo to her back and opens the front door. It all makes me smile.
I breathe out…smile on my face. I enjoy this feeling. This moment. I could stay there forever. I wish it could last forever.
