20.4.12
Pool on oldud, pool veel ees...
Nüüdseks on siis juba üle poole ajast oldud kaugel Senegalis.
Algus nagu ikka iga uue asja puhul, oli raske, aga hetkeksi pole ma kahetsenud oma otsust siia tulla.
Algus nagu ikka iga uue asja puhul, oli raske, aga hetkeksi pole ma kahetsenud oma otsust siia tulla.
Vaatamata sellele, et ma siiani alguses seatud suuri eesmärke saavutada pole suutnud või osadega isegi algust pole teinud, ei tunne ma ennast halvasti. Siin osatakse ka väikseid asju suurelt hinnata.
Olen ülimalt õnnelik, et minuga koos siin on just need inimesed, kes siin on. Eks kõigil ole omad head ja vead, aga sellele vaatamata võin öelda, et tänu sellele, et kõik me nii erinevad teineteisest oleme, suudame teineteist hästi täiendada.
Natuke ka uutest...
Laupäeval saabusid uued vabatahtlikud- 2 tüdrukut itaaliast, üks poiss ungarist ja poiss ning tüdruk prantsusmaalt. Natuke naljakas on neid vaadata. Kuidas nad reageerivad pidevatele tervitusetele, kuidas neil pole aimugi, kuhu poole nende kodu mõnest kohast jääb- nagu meie alguses. Neil kõigil on suured ilusad plaanid ja nad on nii entusiasmi täis. Seda on hea vaadata ja see positiivne energia kandub ka meile üle. Eks mõnes mõttes oleme natuke väsinud juba- ehk oligi uut tuult vaja.
Pühapäeva õhtul korraldasime uute tulijate auks rannapeo. Tegime jõe kaldal lõket, sõime, Franco mängis kitarri.
Külaelule kohaselt suurt midagi polegi toimunud. Igapäevaselt teeme ikka oma väikseid tegemisi. Mai alguses on plaanis üks suurem üritus, kus terve päeva lastele mänge korraldame. Mai esimesel nädalavahetusel on ka inglise keele päev, kuhu Nikit ja mind zürisse kutsuti.
Peale seda üritust sõidame nädalaks Kafountine'i, kus Bob Marley sünnipäeva tähistada plaanime :D
Tegelikult plaanime lihtsalt puhata ja mõnusalt aega veeta kuna seal ootavad meid ees juba tuttavad.
10.4.12
Käimised ja kohtumised...
Rohkem, kui nädal tagasi, võtsin siis ette teekonna Dakari.
Mina, kui illegaal, ei saa muud moodi Dakari reisida, kui ainult laevaga. Seega natuke laevareisist...
Laevareisil Ziguinchore-Dakar oleks vabalt võinud filmida "Ropsikuller II". Laev rappus igas võimalikus suunas ja selle mõjud peegeldusid hästi inimeste nägudelt ja tegudelt.
Vaatamata sellele, et terve öö minu ümber enamus ainult oksendasid, suutsin mina oma õhtusöögi endale hoida.
Dakari jõudsime kell 6 hommikul ning peale pesu ja hommikusööki suundusime koos Boubaga kohe mu passiasju ajama. Nagu oodata oli, jooksutati meid palju erinevate asutuste vahet kuid lõpuks saime positiivse vastuse, et kui järgmisel päeval kõigi küsitud paberitega uuesti läheme, saame asja korda.
Positiivselt meelestatuna, võtsime suuna turule, kus suurlinnale kohaselt palju põnevat leidus.
Sai ka väiksed sisseostud sealt tehtud:)
Kuna laevasõit ja kõik muu oli mind täitsa ära väntsutanud, läksin juba 8 ajal õhtul tuttu.
Rõõmsal meelel ja reipal sammul võtsime järgmisel päeval suuna koos kõigi vajalike paberitega sama ametniku juurde, kellega eelmisel päeval kohtunud olime. Pea tund aega oodanuna selgus, et onu ei olnud mitte sööma läinud vaid tal oli puhkepäev ning tööpostil tagasi pidi alles ülejärgmisel päeval olema. See tegi meele natuke kurvaks, et ei saagi kohe asju korda. See selleks...lootust ju anti- seega mõtlesin, et 2 päeva pole midagi ära oodata kahe ja poole kuu kõrval.
Õhtupooliku veetsin Dakari uudistades. Kohtusin päris mitme huvitava inimesega ja võin julgelt väita, et see õhtu jääb veel kauaks mulle meelde. :)
04. aprill on Senegali iseseisvuspäev ehk siis terve elu oli häiritud. Selle päeva veetsin täitsa puhates. Siiski õhtul otsustasin minna välja sööma ühe prantsuse ja vene poisi ning austria tüdrukuga. Õhtustasime ühes fääntsis Itaalia restoranis ja ausalt sel hetkel tundsin ma küll ennast, kui maalt ja hobusega kuna üle kahe ja poole kuu pole ma nii peenes kohas nii peenet toitu söönud.
Neljapäeval 05.04 võtsime jälle suuna onu juurde, kes mu passiasju ajas. Selgus, et tema pole see inimene, kellel on õigus mulle luba anda oma pass kätte saada koos viisaga. Vajaminevale paberile peab allkirja panema minister, keda aga veel valitud pole kuna uued valimised olid alles hiljuti. Algul ei teadnud ma kas naerda või nutta, aga lõpuks valisin naermise. Üpris tobenaljakas olukord siiski ju.
Lohutuseks käisin ka turul ning ostsin 2 paari kingi, mida ma heal juhul alles tagasi Eestisse tulles kanda saan. :D
Reede hommikupooliku otsustasin ookeani ääres jalutades veeta. Mõeldud tehtud- mõnus oli.
Õhtul läksin uuesti laeva peale, et laupäeval Niki ja Lisaga Cap Skirringus kokku saada ja sealt edasi Diembéringi riisifestivalile minna. Algul oli küll plaan Sedhiousse tagasi tulla, et naabriplika pulma minna, aga see lükkus edasi ning ilma mingi raskuseta muutusid seega ka meie plaanid.
Diembéringis kohtusime jällegi imeliste inimestega, kelle külalislahkus oli lihtsalt piiritu. Keegi ei kõhelnud pakkumast öömaja ega ka sööki.
Õhtud veetsime kontserditel ja ööd pidudel tantsides.
Esmaspäeva lõuna ajal võtsime lõpuks suuna tagasi Sedhiousse.
Päev oli palav ja autosõit üpris piinarikas- eriti minu jaoks, kes ühe korpolentsema naisterahva arvates väga palju istumisruumi ei vajanud ning otsustas pooleldi mu otsas ka veel tagatipuks istuda. Sõit kestis tänu kollanokast juhile pea 4 tundi, kes kindlustas meile ikka pikema aja, et nautida seda mõnusat väljast sisse puhuvat tuult, mis meenutas mulle nagu oleks keegi mulle fööniga tuult näkku lasknud- max kuumuse peal.
Siiski jõudsime elusalt Sedhiousse. Käisime veel õhtust söömas ühe tädi juures, kes on pärit Lõuna-Koreast. Jällegi hea seltskond, huvitavad jutuajamised ja maitsvad söögid.
Nüüd siis jälle tööpostil tagasi.
Selle nädala lõpus saabuvad ka uued vabatahtlikud, et aina põnevamaks läheb.
Järgmise korrani!
Mina, kui illegaal, ei saa muud moodi Dakari reisida, kui ainult laevaga. Seega natuke laevareisist...
Laevareisil Ziguinchore-Dakar oleks vabalt võinud filmida "Ropsikuller II". Laev rappus igas võimalikus suunas ja selle mõjud peegeldusid hästi inimeste nägudelt ja tegudelt.
Vaatamata sellele, et terve öö minu ümber enamus ainult oksendasid, suutsin mina oma õhtusöögi endale hoida.
Dakari jõudsime kell 6 hommikul ning peale pesu ja hommikusööki suundusime koos Boubaga kohe mu passiasju ajama. Nagu oodata oli, jooksutati meid palju erinevate asutuste vahet kuid lõpuks saime positiivse vastuse, et kui järgmisel päeval kõigi küsitud paberitega uuesti läheme, saame asja korda.
Positiivselt meelestatuna, võtsime suuna turule, kus suurlinnale kohaselt palju põnevat leidus.
Sai ka väiksed sisseostud sealt tehtud:)
Kuna laevasõit ja kõik muu oli mind täitsa ära väntsutanud, läksin juba 8 ajal õhtul tuttu.
Rõõmsal meelel ja reipal sammul võtsime järgmisel päeval suuna koos kõigi vajalike paberitega sama ametniku juurde, kellega eelmisel päeval kohtunud olime. Pea tund aega oodanuna selgus, et onu ei olnud mitte sööma läinud vaid tal oli puhkepäev ning tööpostil tagasi pidi alles ülejärgmisel päeval olema. See tegi meele natuke kurvaks, et ei saagi kohe asju korda. See selleks...lootust ju anti- seega mõtlesin, et 2 päeva pole midagi ära oodata kahe ja poole kuu kõrval.
Õhtupooliku veetsin Dakari uudistades. Kohtusin päris mitme huvitava inimesega ja võin julgelt väita, et see õhtu jääb veel kauaks mulle meelde. :)
04. aprill on Senegali iseseisvuspäev ehk siis terve elu oli häiritud. Selle päeva veetsin täitsa puhates. Siiski õhtul otsustasin minna välja sööma ühe prantsuse ja vene poisi ning austria tüdrukuga. Õhtustasime ühes fääntsis Itaalia restoranis ja ausalt sel hetkel tundsin ma küll ennast, kui maalt ja hobusega kuna üle kahe ja poole kuu pole ma nii peenes kohas nii peenet toitu söönud.
Neljapäeval 05.04 võtsime jälle suuna onu juurde, kes mu passiasju ajas. Selgus, et tema pole see inimene, kellel on õigus mulle luba anda oma pass kätte saada koos viisaga. Vajaminevale paberile peab allkirja panema minister, keda aga veel valitud pole kuna uued valimised olid alles hiljuti. Algul ei teadnud ma kas naerda või nutta, aga lõpuks valisin naermise. Üpris tobenaljakas olukord siiski ju.
Lohutuseks käisin ka turul ning ostsin 2 paari kingi, mida ma heal juhul alles tagasi Eestisse tulles kanda saan. :D
Reede hommikupooliku otsustasin ookeani ääres jalutades veeta. Mõeldud tehtud- mõnus oli.
Õhtul läksin uuesti laeva peale, et laupäeval Niki ja Lisaga Cap Skirringus kokku saada ja sealt edasi Diembéringi riisifestivalile minna. Algul oli küll plaan Sedhiousse tagasi tulla, et naabriplika pulma minna, aga see lükkus edasi ning ilma mingi raskuseta muutusid seega ka meie plaanid.
Diembéringis kohtusime jällegi imeliste inimestega, kelle külalislahkus oli lihtsalt piiritu. Keegi ei kõhelnud pakkumast öömaja ega ka sööki.
Õhtud veetsime kontserditel ja ööd pidudel tantsides.
Esmaspäeva lõuna ajal võtsime lõpuks suuna tagasi Sedhiousse.
Päev oli palav ja autosõit üpris piinarikas- eriti minu jaoks, kes ühe korpolentsema naisterahva arvates väga palju istumisruumi ei vajanud ning otsustas pooleldi mu otsas ka veel tagatipuks istuda. Sõit kestis tänu kollanokast juhile pea 4 tundi, kes kindlustas meile ikka pikema aja, et nautida seda mõnusat väljast sisse puhuvat tuult, mis meenutas mulle nagu oleks keegi mulle fööniga tuult näkku lasknud- max kuumuse peal.
Siiski jõudsime elusalt Sedhiousse. Käisime veel õhtust söömas ühe tädi juures, kes on pärit Lõuna-Koreast. Jällegi hea seltskond, huvitavad jutuajamised ja maitsvad söögid.
Nüüd siis jälle tööpostil tagasi.
Selle nädala lõpus saabuvad ka uued vabatahtlikud, et aina põnevamaks läheb.
Järgmise korrani!
Subscribe to:
Posts (Atom)