To be continued- inchallah

Lõpud ja algused

Nonii, laiskvorst võttis end kätte ja asus kirjutama. Siiski teen ma lühidamalt, kui materjali postituse jaoks oleks.

Enne meie Sédhioust lahkusmist pidime tsau tsau tegema kõigi meile kalliks saanud inimestega. Laupäeva hommikul pidin seda tegema juba oma ema Amy ja pisikese Bernardoga. Ausalt öeldes üpris kurb oli, isegi Amyl oli pisar silmas. Ma pärast nende ära minekut pesu pestes vesistasin ka salaja.

Samal õhtul pidin oma ühele toredale sõbrale tsau tsau ütlema. Läksime jalutama ja saime mõnusa vihma kaela, siiski walk&talk olid seda väärt.

Pühapäeval siis Massaly counda- mul üldse ei meeldi need headaega ütlemised, ühesõnaga tegin lühidalt.

Esmaspäeva hommikul asutasime siis Niki, Emilie, Franco ja mina end Dakari poole teele. Viimastena oma perest tegin tsau tsau Papa ja Adamaga. Kui Papa mulle sülle jooksis ja kallistas, siis läks asi küll väga kurvaks- kähku päikseprillid ette ja bussijaama poole ajama. Imelik asi jah, et nutmine nii piinlik tegevus on.

Bussijaama olid meid ära saatma tulnud veel mõned paremad tuttavad.

2h hiljem ettenähtud ajast asus ka siis buss Dakari poole teele. Istusime seitsmekesi ühes reas nagu kilud karbis. Minu kõrvale sattusid kaks poiss, kes ühe istme peal istuma pidid- ühel neist oli väga ebamugav kuna pidi pooleldi metallpulgal istuma. Ma ei kujuta ette, mis nende emal küll mõttes oli, aga vast selle võib jälle Aafrika värgi alla lugeda.

Naljaga pooleks enne väljumist mainisin Nikile, et kõige parem oleks see, kui keegi mu kõrval oksendaks. Pool tundi hiljem oksendas mu kõrval olev poiss kähku talle ette söödetud kilekotti. Kuna ema väga osavõtlik sel teemal polnud, siis aitasime meie Nikiga poissi. Mina hoidsin kotti ja Niki tegi tuult, et veidigi parem hakkaks. Peale korduvaid väljundusi asi õnneks rauges.

Gambia õnnelikult ja üpris kiirelt ka läbitud, mõtlesime, et seekord on meil küll õnneks läinud (muidu on Gambia piiril pikk järjekord, et üle jõe saada).

Muidugi sõnasime selle ära, mõni hetk hiljem läks bussil midagi katki. Istusime ja ootasime siis tee peal poolteist tundi. Õnneks midagi hullu polnud ja saime ikka teekonda jätkata. Teistel tüdrukutel nii ei vedanud- olid 3 korda bussi vahetanud.

Kui öö juba saabunud oli ja pimedaks oli läinud, oksendas minu kõrval oleva poisi vend enda ees olevale naisele selga. Skoor:D Milline elamus.

3 ajal öösel jõudsime lõpuks Dakari- reisi kogukestvus pea 18 h.

Esimesel päeval Dakaris ei teinudki me suurt midagi- puhkasime pikast bussisõidust. 

Teisel päeva otsustasime aga Ile de Gorée’d külastada. See oli üks suurimaid orjamüügi keskusi. Saar oli täis ilusaid värvilisi maju, palju mõnusaid söögikohti ja kaks rahvarohket randa oli ka. Üleüldse oli ilus seal. 

 

Terve kolmapäev möödus siis Ile de Gorée’l.

Neljapäev oli turupäev. Hommikul esimesese asjana võtsime Nikiga ette Dakari suurima turu. Ausalt öeldes oli see üks kohutav päev- turule jõudes rebisid meid hullunud kaupmehed igas võimalikus suunas. Lõpuks kõik maha raputanuna lahkusime turult päris hea saagiga.

Neljapäeva õhtul läks siis meist esimene kojumineja lennujaama. Kuna me Emiliega väga palju ei suhelnud, siis ei vallanud mind ka mingid erilised emotsioonid. 

  

Neljapäeva hommikul juba ärkasin natuke kahtlase enesetundega. Kuna päev möödus ringi tuuseldades, ei saanud ma arugi, mis häda mul kallal on. Reede hommikul siis sain aru, et mingi kiirelt mööduv häda mind ei kimbuta. Peale hommikusööki ja väikest õues käiku ei suutnud ma enam end liigutada. Nii kuidas ma reedel ennelõunat voodisse kukkusin, nii ma sinna kuni laupäeva õhtuni jäin. Sada häda ühesõnaga. Siiski õnneks pühapäeva hommikul oli enesetunne tunduvalt parem. Sain isegi poes käidud ja oma kohvri lõplikult ära pakitud.

Reedel sain suure vaevaga siiski nii kauaks end üles aetud, et Lisa ja Franco pehmete kallistustega teele saata. Nende minek võttis juba silma märjaks.

Laupäeva õhtul, kui Chiara ja Niki lennujaama minema hakkasid, löristasin küll mõnuga.

Õnneks ei olnud ju tegemist hüvastijättudega- me näeme kõik kuskil varsti jälle.

Nüüd olen siis nädala aega kodus olnud.

Lennul Brüssel-Tallinn läksin ma vahepeal täitsa närvi, et kaua võib see lend kesta- tahtsin juba ruttu ruttu oma kallikesi näha.

Ilmselgelt oli mu tagasisõit liiga ladusalt läinud ja seega pidi ikka mu pagars 2 päevaks Brüsselisse jääma. Õnneks oli tegemist kojusõiduga, et väga palju ma pagasist puudust ei tundnud.

Nagu juba eelpool mainitud, on nädal kodus oldud. Imelik on. Poleks nagu veel kohale jõudnud, et kodus olen, samas ei ole ka tunnet nagu oleks 6 kuud Aafrikas olnud. Eks võtab aega, et asjad paika jälle loksuks.

Natuke...

Mis meil siis vahepeal toimunud on. Peale Saint Louisist tagasi tulekut oli järgmisel nädalavahetusel jaanipäev. Ega ma seda polekski kuidagi tähistanud, aga kuna Mairi oli ka mul sel hetkel juba seltsis, siis otsustasime baubabi ja mango smuutisid teha ning ka küpsisetorti sai tehtud. Õhtu veetsime teistega jõe ääres smuutit juues ja öist tähist taevast imetledes.


Eelmine reede korraldasid uued vabatahtlikud meie vanade olijate auks nö lahkumispeo. Välja kukkus see kokkuvõttes ühe suure bordellona. Lapsed lagastasid terve peopaiga ära. Siiski süüa saime häid fatayasid, mille Lisa, Chiara, Mairi, Adama ja mina olime valmistanud. Tantsida sai ka natuke.
Laupäeval käisime naabriplika kooliaasta lõpupeol. Kõik olid ennast uhkelt üles löönud. Nägime ka vahvaid etteasteid.

Pühapäeval olin terve päeva Nikil külas. Vaatasime seebukaid arvutist ja mängisime Csaba, Franco ja Nikiga kaarte. Õhtul oli jalgpalli finaal ja seda vaatasime kõik koos Maria pere juures, kellel on siin restoran.

Uus nädal algas vihmaselt. Iga päev vähemalt korra on padukat sadanud- mulle väga meeldib. Üleeile õhtul padukaga Massalicoundast koju jalutades suutsin ka korra oma kodutänavas käpuli käia. Marginaalset olukorda õnneks keegi nägema ei juhtunud.

Tean, et olen üpris pealiskaudne ja napisõnaline oma viimastes postitustes- selle põhjuseks on minu peatne koju tulek. Palju asju vaja veel korda ajada siin, vaimselt ennast pikaks bussisõiduks ette valmistada ja miljon muud mõtet keerleb ka peas.

Igatahes, kui ma enne ennast kokku ei suuda võtta, siis kirjutan kokkuvõtliku postituse juba kodus olles.

Nii ongi Aafrikas

Uus Eesti vabatahtlik Mairi  tõi endaga kaasa Ivar Tikkeli raamatu Aafrikat avastamas. Kui siiani pole ma leidnud sõnu, et hästi enne magama minekut oma olukorda kirjeldada, siis Ivar Tikkel suutis seda väga hästi. Ilmselgelt on väga väga palav õhtuti ja tehnika, kuidas olukorraga toime tulla on järgmine: voodis tuleb lebada liikumatult ja mitte millestki mõeldes- mõtlemine tekitab nii palju enegriat, et keha muutub higiseks. Higistades rahulikult und oodata on aga võimatu.

Käik

10.06 varahommikul, maganud ainult 2 h (otsustasin muidugi eelmine õhtu peole minna- kokkuvõttes rumal pea on ihu nuhtlus), alustasime Nikiga teed Dakari- viimane katse mu pass kätte saada.

Kuna laev on katki, siis ei jäänud meil muud üle, kui ümber Gambia Dakari sõita.
Hommikul kell 7 sõitsime Sédhioust välja suunaga Kolda poole. Kell 9 jõudsime kohale ja õnneks väga kaua ei pidanudki ootama, et auto täis saaks ja sõit Tambacounda poole alata võiks. 5 h pärast olime Tambacoundas. Algselt oli meil plaan sinna ka ööbima jääda, aga kuna kell oli alles 4, siis mõtlesime, et võiks proovida ikka Kaolacki jõuda, mis asub poolel teel Dakari. Siiski, peale konsulteerisimist kohalikega, otsustasime proovida lausa Dakari välja sõita. Kell 5 õhtul väljusime Tambacoundast ning Dakari jõudsime õnnelikult kell 2 öösel. Võtsime takso ja 3 ajal olime Bouba õe juures. Seljataha jäi sel päeval 776 km, mille läbimiseks kulus 20 h.

Järgmisel hommikul me kaua magada palavuse tõttu ei saanud, ärkasime 8 ajal ja võtsime kohe ka tee lennujaama poole ette. Lennujaama sisse astudes ei osanud ma arvatagi, et ma kellelgi meeles olen. Siiski, arvatavasti sellepärast, et ma saabudes suure boredello seal korraldasin, olin osadele töötajatele meelde jäänud ja nad tervitasid mind nagu vana tuttavat. Peale selle sain mõnusalt jälle mõnitatud, et miks ma peale 5 kuud ikka oma passi tagasi tahan. Kuu aja pärast lähed tagasi ja saaksid niikuinii siis oma passi kuna see on lennujaamas ainult garantiiks. Mõnitusetele ilusti naeratusega vastates sain ka lõpuks oma passi viisaga kätte.

Päeval suurt midagi teha ei jõudnudki, kuna väsimus oli suur. Õhtul aga läksime uuesti lennujaama, et uus vabatahtlik Mairi ilusti vastu võtta:)

Järgmisel päeval uudistasime Dakari, käisime Mairi ja Boubaga turul ja õhtupoolikul Niki ja Mairiga mere ääres jalutamas. Üle pika aja saime normaalset jätsi süüa, mille üle mul nii hea meel oli.

Õhtul läksid Mairi ja Bouba bussi peale, et Sédhiousse sõita. Meie Nikiga jäime veel üheks päevaks Dakari, et ära eksida ja mõttetult raha kulutada.


Neljapäeva hommikul läksime Gare routière des Pompiers, kust väljus auto Saint Louisi poole, kus toimus iga aastane tantsufestival.

















5 h pärast olime Saint Louisis, kus võtsid meid vastu Fanny ja Maria ning meile öömaja pakkunud Petit Diouf. Asjad ära pannud, pesus käidud seadsime sammud festivalile Duo Solo Danse.



















 Reede hommikul käisime linnatuuril.

Õhtul jälle etteasteid vaatama ja hiljem laeva peale peole, kus igal õhtul korraldajad, tantsijad ja asjaarmastajad ühiselt aega veetsid. Laeval töötasid festivali raames ka kaks meie grupi vabatahtikku, kes ringi rännates korraldajatega tuttavaks olid saanud ja kes neile nädalaks tööd pakkusid.





Reedene pidu läks päris pikale seega oli laupäevane olemine natuke raske. Siiski möödus päev väga mõnusalt- sõime head paremat, jalutasime linnapeal ringi ja õhtul jälle etteasteid vaatama.
Laupäevaga sai festival läbi.  Minu lemmikuteks terve festivali raames olid:

Rachel Diarra Chenet 

Clarisse Veaux

Michèle Ndjongui 











ja veel grupp nimega Ballet  Preljocaj Prantsusmaalt.

Pühapäeval käisime Niki, Franco ja Emiliega looduskaitsealal. Nägime pelikane, flamingosid, hiidkilpkonnasid, ahvipoisse ja erinevaid sarvikuid (gazelle jne). See oli küll hea vaheldus, aga minu jaoks jäi veidi igavaks- oleks lõvisid või kaelkirjakuid näha tahtnud ikka :D

Päris pimedas jõudsime sealt tagasi. Sõime õhtust ja istusime laevapeal ning ajasime juttu. Kui 1 ajal kodu poole minema tahtsime hakata, siis selgus, et sild, mis koju viis, oli suletud. Keegi põhjust sellele öelda ei osanud ja ka küsimusele, et millal sild uuesti avatakse ei osatud vastata. Nojah, läksime siis laevapeale tagasi ja ootasime. Siis tuli keegi uudisega, et sild avatakse alles hommikul. Õnneks saime festivali korraldajalt loa laevas ööbida- mõnusates fääntsides kajutites.
Juba unemaale sättides kutsus Niki mind tagasi välja tekile, seal selgus ka põhjus, miks sild kinni oli. Nimelt oli üks purjekas läbi tahtnud saada ehk siis sild avati vettmööda tema jaoks. Minu andmetel polnud seda silda väga kaua avatud ühelegi veesõidukile.

Öö veetsime üle pika aja normaalses voodis magades, mina magasin suurepäraselt, aga hommikul ärgates tuli välja, et olin suutnud mingi kõhuhäda endale külge saada. Seega hommik möödus üpris raskelt. Väike hirm oli ka sees kuna samal päeval pidime tagasi Sédhiousse sõitma hakkama ja haigena pikka teed üle elada oleks väga ebameeldiv.
Õnneks väga hulluks asi ei läinud, sõin saia ja jõin vett terve reisi aja.

22 h hiljem olime Sédhious. Nii hea tunne oli kodus lõpuks jälle olla.

***

Lõpp on lähedal...ainult 3 nädalat veel ja olengi tagasi koduskodus. Uskumatu, kui kiirelt aeg on läinud. 

Booga

Booga on hüüdnimi, mille on saanud siin endale paljud kohalikud poisid. Tegemist pole niisama popi hüüdnimega vaid sellel on ka tähendus. Nimelt on nimi Booga kokku pandud kahest prantsuse keelsest sõnast- beau garçon ehk siis iluspoiss. Ei vaidle vastu, kõik nähtud Boogad on oma hüüdnime väärislised olnud!

Boyfriends

Täna kontori poole jalutades teatas Chiara, et peab poest krediiti ostma.

Chiara: "I have to buy the credit."

Mina: "Aa, to call your boyfriend?"

Chiara: "Which one?"

Ja nii ongi, sellisele küsimusele (kas helistad peiksile?) vastavad kõik meist siin ühte moodi: MILLISELE neist?

Updated: Pick Up Lines

Noormees kõrvaltänavast: "Hey babyness..."- ja ma kohe sulasin.

Reality check

Mina siin oma madude hirmuga olen kohati päris paranoiliseks muutunud peale paari korda nendega teepeal kohtumist. Siiski väidab Niki veendunult, et mul on igakord hallukad kuna ükskord koos jalutades nägin mina kuidas madu üle tee roomas, tema aga seda ei näinud. Sellest siis algas see halluka teema. 

Eile õhtul kontorist välja minnes nägin jälle üht, samas oli pime ja seekord ma 100% kindlalt ei julge öelda, et see madu oli, aga igatahes põhipoint järgnes Niki järjekordsele jutule, et mul jälle hallukad peal. Ta väitis, et oli oma kodutänavas känguru näinud. Võta siis näpust, kes meil siin nupust nikastanud on. 

Ahja, musta huumorit tehes- nägin eile ka musta eeslit.

Kogu pere hirm - Michael

Peaaegu üksinda kodus I

Meie pereema läks juba üle eelmine neljapäev koos Bernardoga Sathioumi, eile hommikul ühines nendega ka Adama ja Papa ja kuna ka Chiara on Saint-Louisis, siis koju jäime ainult Lisa, pereisa Diatta ja mina.

Kui tavaliselt tegi meile süüa kas pereema või Adama, siis eile pidime ise söögiasjadega hakkama saama. Samas tegi Adama meile eelmine õhtu juba krevetid valmis, meie teha jäi ainult need soojaks lasta ja spagetid juurde keeta. Kuna me välja tuld teha ei viitsinud, siis tegime seda gaasipeal. Uuel gaasiballoonil aga raami pole, seega pidime potti enamus ajast tasakaalu pärast kinni hoidma, Lisa suutis pajalapi seda samal ajal tehes põlema panna, kui mina appi läksin panin ma käteräti põlema:D Midagi hullu just polnud, aga naerda saime kõvasti.

Õhtuks plaanisime omletti teha. Kuna gaasipeal enam teha ei tahtnud, siis tegime õue tule. Kui Lisa puid aeda tooma läks, siis tuli välja, et meie kuri isane kits Michael oli lahti pääsenud:D Lisa ei näinud seda kohe ja kui ma hõikasin, et Michael on lahti, siis oli ta paari sekundiga aiast uuesti välja. Mõlemad naersime korralikult. Siiski, puid ta kätte ei saanud..leppisime kokku, et ta hiilib tagaukse kaudu välja ja ma üritan kitse tähelepanu endal hoida maja ees. Vaatamata minu pingutustele tähelepanu endal hoida, kuulis kits mingi hetk, et keegi maja taga askeldab ja hakkas sinna poole jooksma..ma kohe karjusin Lisale, et Michael tuleb. Jooksin ise ruttu läbi maja tagaukse juurde piiluma, et mis seis on. Lisat ei näinud ma kusagil, küsisin siis tasakesi, psst, where are you? Vastus: Im in the house- mis tähendas, et ta oli kanakuuti peitu pugenud. No jällegi naersime tükk aega, enne kui vitsa tõin ja Michaeli kuudi juurest eemale peletasin. Lisa jooksis samal ajal tagasi tuppa.

Vaatamata väikestele vahepaladele saime õhtusöögi valmis, mis sai väga maitsev- pereisa kiitis. Ühesõnaga- lõpp hea kõik hea.

Ahjaa, kui Lisa mulle kanakuudist vastas, et "Im in the house"- hakkas mind kohe see lugu kummitama:

http://www.youtube.com/watch?v=kjJHZcaYlnM 

Sathioum

Üle nädala tagasi palus meid Niki ja Franco siinne isa Papalay (tööl ka meie kõigi kolleeg), kaasa Sathioumi, kus pidi toimuma kultuuripäev ja teda, kui sealse keskkooli ristiisa oodati kõnet pidama. Meid palus ta kaasa, et korraldaksime lastele mänge. Olime muidugi hea meelega nõus minema. 

Küsimusele, kus Sathioum täpsemalt asub, vastati, et see on lähedal asuv külake. Ja jah...muidugi oli.

Teisipäeva pärastlõunal, kui kaasa oli pakitud kõik mängudeks vajalik varustus, asusime Sathioumi poole teele. 

Saime kõik, Niki, Lisa, Papalay ja mina, garaazis kokku pool 4. 

Ei midagi uut, minema Sédhioust saime pool 6. Pool tundi bussisõitu ja jõudsime pisikesse sadamasse jõekaldal, kus ootas meid paadike. 

Mhmh, lähedalasuv külake asus teisel kaldal. 20 minutit paadisõitu ja olime teisel kaldal, kus ootas meid takso, mis viis meid küla keskusesse. Siiski, see polnud veel Sathioum. Poole tundi sai bussi oodatud ja pool tundi veel ka bussiga sõidetud, kui lõpuks pimedas saabusime Sathioumi. Kuna meie pereema oli ka seal koos pisikese Bernardoga, otsustasime enne ööbimispaika minekut nende juurest läbi astuda. Mõlemad rõõmustasid väga meid nähes-  rõõm oli vastastikune:)

Veel pool tundi kõndimist äikesevälgutamise saatel ja olimegi Massalicoundas, kus meid oodati. Esimest korda Senegalis olles ei pakutud meile pere juures süüa. Anti lihtsalt kott sibula, sardiinide ja leivaga kätte, et tehke ise. Olime väsinud ja pahurad ka natuke seetõttu, et peale pikka teekonda ise veel süüa ka pidime tegema. See selleks, ega riisi enam jaksagi süüa ja võileib õhtusöögiks sobis täitsa kenasti. Kõhud täis ajasime natuke juttu ja siis tuli Papalay lagedale teatega, et ega me seal ööbigi. Öömaja pidi meile ta hea sõber pakkuma, kes elas õnneks ainult paar tänavat eemal. 

Lõpuks sinna kohale jõudes oli kell juba päris palju ja enamus pererahvast magas. Perepea näitas meile kätte meie toa, kus oli suur voodi ja madrats põrandal- täitsa paras meile kolmele. Jagasime kohe sõbralikult ära, et Niki ja mina magame voodis ja Lisa põrandal. Ennast mõnusalt kerra kerinuna ja pooleldi unemaal olles sadasid sisse kaks naist, üks pool paljas (või noh, palja ülakehaga, mis siin pole mingi haruldane nähtus just, aga siiski), kes ennast Lisa kõrvale mõnusalt sisse seadis. Me ei teadnud kohe mida teha, aga noh, peale natukest naeru otsustas Lisa siiski meie kõrvale kolida. Poole öö ajal kolis Niki põrnadale magama kuna öö oli ikka üle mõistuse kuum. Lisa jällegi arvas, et jahedam on teistpidi magada ja kui ma hommikul ärkasin, siis esimese asjana olid Lisa varbad mu vaatevinklis. 

Hommik algas vara, juba pool 7 ärkasime ja raske kuuma öö üle elanuna nägime välja nagu oleks eelmine õhtu kõvasti pidutsenud- kõigil silmad krõllis ja olek kahtlane. 

Hommikusöögiks pakuti ka monot, mis maitses väga kehvasti. Peale seda tahtsid kõik meiega suhelda, aga meie olime pigem sellises tujus, et oleks kuhugi jahedasse peitu ära pugeda tahtnud. 

Siiski, seda võimalust meile ei antud, pidime minema kooli külastama ja sealsete õpetajatega suhtlema. 

Keskpäeval oli ette nähtud Papalay kõne ja meie poolt pidas kõne ka Lisa. Peale kõnesid ründasid õpilased meid- kõik tahtsid pilti teha meist või meiega. 

Sellele järgnes klassiruumide külastus, kust ühest leidsime kitsetalled, keda ma ilmselgelt jälle piinata otsustasin. 

Plaaniväliselt võtsime vastu otsuse ka banaanikasvandust külastada. 

Teepealt haakisime sappa lastekamba, kes terve tee mu kätt kas silitasid või musitasid ning kellele mu käsi ei jätkunud, siis silitati salaja mu juukseid seljatagant. 

Uuesti külla tagasi jõudnunda saime kokku oma pereema ja pereisa õdedega, kellega natuke jutustasime. 

Lõunasööki õnneks pakuti meile kaks korda, peale mida olime täitsa zombid kuna kuuma ilmaga nii suurt kõhutäit seedida on üpris kurnav. 

Pidevast mürglist ööbimispaigas väsinuna otsustasime jalgaplli vaatama minna, mis aga meie kohale jõudes veel alanud polnud. Äkitselt nägime aga võimalust cashew nuti sallu jalutama minna. 

Kõndisime pea 10 minutit kuni enam midagi peale linnulaulu kuulda polnud. Nosisime iga teise puu juures cashew nutte ja seadsime ennast lõpuks ühe puu alla istuma.

Kuna mina kaua istuda ja higistada enam ei suutnud, hakkasin sügavamale võpsikusse jalutama. Hiljem liitusid minuga ka teised, jalutasime pikalt kuni jõudsime uue külani. Olime janused ja otsustasime vett küsima minna. Siiski, seda me küsida ei jõudnud kuna meid istutati kohe küla keskele platsile ja terve külarahavas tuli meid vaatama ja uurima, mis me seal teeme. Õnneks kaua meid piinata ei saadud kuna otsustasime küla tüdrukutega, kes olid ennast väga uhkelt õhtuseks kontserdiks üleslöönud, tagasi Sathioumi jalutada. 

Tagasi Sathioumis käisime pesutamas, sõime õhtust, lasime leiba-luusse ja keskööl asutasime ennast kontserdile. (Siis tuli meil ka meelde, et olime täitsa poolteadlikult unustanud lastele mänge korraldada:D Samas keegi meile seda meelde ka ei tuletanud, seega polnud vast väga hullu). 

 Sathioumis elab palju balante (etniline grupp Senegalis). Enne seda polnud me nendega väga kokku puutunud, seega ootasime huviga, kuidas nende tantsud ja laulud välja näevad. Võrreldes mandinkade ja dioladega oli erinevus tantsudes see, et tantsiti rohkem ühe jalapeal ja nii mehed kui naised tantsisid kõik koos. Mandinka kultuuris on mehed ja naised enamjaolt eraldi ja diolad tantsivad kahe jalaga (ilmselgelt üks parimaid kirjeldusi minu poolt :D).

3 ajal sätitasime ennast magama, et kell 6 tagasi teed Sédhiousse alustada. Õnneks läks kõik sujuvalt ja juba 11 olime kodus tagasi:)

Esimene torm

Eile saime siis kõik siinolijad oma esimese tormi osaliseks. Päev algas pilviselt, kuid vihma nagu ei lubanud. Pärastlõunal kontorisse jalutades lubasid pilved juba vihma- kurvastasin natuke kuna hommikul pestud pesu ju jäi koju kuivama. Tagasi minema ei hakanud, lootes, et keegi märkab need ikka enne suuremat vihma ära korjata. 

Mõne ajapärast hakkaski sadama, kõik jooksid rõõmust välja ja tantsisid vihmas nagu väiksed lapsed :D  Mina natuke tõbine seisin uksel ja naersin.

Peale kontorihängi otsustasime Nikiga tema juures Harry Potterit vaadata. Enne, kui vaatama jõudsime hakata, algas aga tõeline äikesetorm. Paar korda müristas ja mõni sekund hiljem vallandus tohutu vihmasadu. Välku lõi iga paari sekundi tagant nii, et terve õu valgeks lõi ja taeva roosaks maalis. Muidugi hakkas ka elekter tulema ja minema- nagu mõnes õudusfilmis. Tark tegu oli ka Harry Potteri vaatamine, peale seda, kui poole öö ajal koju jalutasin, olin küll täiesti paranoid. Õnneks suurem vihmasadu oli selleks ajaks järgi jäänud, aga välgutamine ja müristamine siiski jätkusid. Kuna ka elektrit polnud, siis koju jalutasin oma telefonivalgel. Vihm oli ikka väga tugev, pool teed mu kodutänavas oli ära vajunud ja enne värvast sisse astumist suutsin ka poolde põlve ulatuvasse lompi astuda. 

Kui nüüd päris aus olla, siis terve tee oli mul tunne, et sel õhtul ma koju ei jõua. Isegi selline mõte käis peast läbi, et nõiad hüppavad kuskilt põõsast välja :D 

Öösel sadas veel kõvasti vihma ja kuna elekter terve öö ära oli, polnud ka hommikul vett, et pesta. Siiski õnneks ennelõunat tuli elekter tagasi ja pärastlõunaks oli ka vesi tagasi. Saime kõik pesemas käia ja rõõmsalt filmiõhtut ette valmistama tulla. 

Teel kontorisse tõdesime kõik, et vihm oli suutnud ikka päris kõvasti tänavaid muuta. Teed olid porimülkad, puuoksi ja lehti olid kõik kohad täis. Ühesõnaga- vihmahooaeg on siis ametlikult alanud...nüüd tuleb veel "oodata" ka Kankourani tulekut, keda ma isiklikult jubedalt kardan.

Pick Up Lines

Kuidas meid võluda on üritatud:
1. Hey babe, i like your style.

2. Hey sexy girl.

3. You look so lovely in your nice eyes (isiklik lemmik).

4. I love you (kõige tüüpilisem viis vestluse alustamisel). 

5. This must be destiny.

6. You are beautiful.

Sédhiou-Bignona-Kafountine-Abéne-Kafountine-Bignona-Carrefour-Sédhiou

Meil kõigil oli puhkust vaja- mitte, et töö meid murraks vaid, et Sédhiou kuumusele vastu panna on ikka väga raske. Seega võtsimegi eelmine teisipäev Nikiga ette teekonna mere äärde- Kafountine'i. Seal ootas meid ees juba tuttav Ousmane, kes on seal majahoidja.
Kui me teisipäeva hommikul pool 8 Sédhiou garaazis olime, ei osanud me arvatagi, et minema saame alles kell 9. Siiski pole siin midagi imestada, auto pooltühjana jaamast ei välju, seega pidime ootama, kuni auto täis saab.
Kuna otseliini Sédhiou-Kafountine pole, pidime kõigeapelt sõitma Bignonasse, kust läks buss Kafountini.
Ausalt, oodata kuni 7 kohaline auto täitub pole üldse nii raske, kui keskpäeval oodata, et 20 kohaline buss täituks. 3 tundi pärast Bignonasse saabumist alustasime lõpuks teekonda Kafountine'i. Minuga on nii, et kui me juba liikvele oleme saanud, siis ununeb kõik see ootamne ja bussisõit iseenesest on vahva- aeglane, aga siiski vahva. Kõik räägivad kõigiga, jagavad toitu ja vahepeal annab ema Sulle oma beebi sülle magama.
Kafountini jõudsime 5 paiku õhtul. Asjad ära pandud, kõhud täis söödud, kablutasime randa. Ma oleks vist see õhtu randa tuult nautima ja merd vaatama jäänudki.

Ilmselgelt päevast täiseti väsinuna läksime varakult tuttu ja põõnutasime mõnuga hommikul 9'ni.
Kuna tegemist oli puhkusega, siis esimesel päeval ei teinud me muud, kui olime terve päeva rannas, hiljem valmistasime omale head paremat söögiks. Õhtul saabusid ka Lisa ja Chiara. Öö saabudes mängiti trumme ja kitarri ning lauldi palju- nimelt tegelevad kõik Ousmane'i sõbrad muusikaga ja tegelikult ei möödunud ükski õhtu ilma muusikata.
Neljapäev möödus ka täpselt samamoodi :D
Reedel otsustasime naaberkülla Abénesse minna, kus õhtul pidi Bob Marley auks pidu olema. Küla asub Kafountine'st 7 km kaugusel kuhu jalutasime mööda randa. Kuna tuul jahutas mõnusalt, polnud jalutuskäik üldsegi piinarikas. Väga hea trenn oli nii pikka maad liivas kõndida. Kohale jõudes olime kui kari näljaseid hunte. Nälg rahuldatud läksime uutele vabatahtlikele vastu, kes ka meiega ühineda olid otsustanud.
Abénes ööbisime ka tuttava juures, kus magamiskohti 20 inimeselel ilmselgelt polnud- seega kehtis reegel, kes ees see mees.
11 ajal õhtul liikusime peole. Tegemist oli siis reggae peoga, kus peale meie tüdrukute võis leida veel 2-3 kohalikku tüdrukut. Selles suhtes üpris tüüpiline Senegali pidu.
Tantsida saime kõik väga väga palju. Väsinumad lahkusid siiski varem peolt, lõbusamad või siis vapramad olid peo lõpuni. Mina kuulusin viimaste hulka, mis tähendas, et ööbimispaika jõudes ootas mind (tegelikult ikka meid kõiki viimaseid hapupiimaseid) magamiskoht põrandal. Pehmenduseks sain alla laotada oma armsa sallikese ja padjaks voltisin kellegi särgi, mille kõrvalolevast kotist leidsin. Magada sain tervelt 5 tundi.
Hommikusöögi lõpetanuna, otsutasime Nikiga tagasi Kafountini jalutada. Tegime paar peatust, et ujuda ja 1,5 hiljem olimegi Kafountine's tagasi. Tegime mõnusa lõunasöögi omale, ning keerasime mõnusalt ennast kerra.
Õhtul saabusid ka teised kes peale hilist õhtusööki uuesti peole otsustasid minna. Ma ei tahaks ka mainimata jätta seda, et õhtust süüakse Senegalis peamiselt kesköö paiku. :)
Pühapäev oli jällegi täiiiiesti mõnulemisele pühendatud. Ehitasime rannas liivalossi ja hullasime laintes, mis olid pea 2 m kõrgused (kindlasti mu silmamõõt veab mind alt ja ma liialdan, aga no olid küll suured lained).

Esmaspäeva hommikul ärkasime Nikiga kell 6, sõime hommikust ning sättisime ennast garaazi poole, kust edasi Bignonasse sõita. Kafountini garaazis olime kella 8 paiku- buss Bignonasse väljas 10. 12 ajal saabusime Bignonasse, kus nagu tulleski 3 tundi bussi täitumist ootasime. Õnneks seekord otsustasime turul ringi tuuseldada. Hea turg- veel parem saak! ;) Leidsin ka toreda tädi, kes üli head kookose-ananassi jätsi müüs (Senegalis tehakse ise jätsi, ilmselgelt fääntsisid kvaliteetjätse siin müüa kuumuse pärast ei saa). Jäts pannakse väiksesse kilekotti ja süüakse nii, et koti serva hammustatakse pisike auk jne. Vabanadan, kui ma nüüd natuke imelik tundun, et jäätise söömist jms nii põhjalikult kirjeldan :D
Kui buss lõpuks täitus, sõitsime Carrefouri, sõit kestis 2 h. Sealt edasi ootasime pool tundi, et auto täituks, mis meid lõpuks Sédhiousse tõi. Poole 8 õhtul olime ilusti kodus, väsinud, aga õnnelikud.
Arutasime veel, et arvestades teiste tagasisõitu, võitsime me rahaliselt kindlasti rohkem, kui 2000 franki (1 eur=655 franki). Siiski ajaliselt võttes võitsid nad 6 tundi. Aga noh, Senegalis lihtsalt on nii, raha väga siin kellelgi pole, aega aga küll. Seega oleme Nikiga päris hästi kohaliku eluga kohanenud.

Mid-term evaluation + petites vacances

Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis pool aega on juba oldud. Seega oli meil ette nähtud ka meie hindamine: kaalumine-mõõtmine jms torkimine. Näitajad 10 palli süsteemis: füüsiline vorm 0 - vaimne 6 :D

Tegelikult tegime lihtsalt oma tegemiste osas ülevaate ja planeerisime ka tulevaid tegemisi. Mõtisklesime ka natuke enda isikliku arengu üle: kuidas kohaneda oleme suutnud ja üldse, kuidas kõigega toime suudame tulla.

Hindamiseks sõistime Sedhioust eemale kuna leidsime, et mõistlik on seda teha võõras kohas värske õhu käes ookeani ääres. Selleks leidsime väikse kohakese Cap Skirringu ja Djembéringi vahel. Ametlik osa kestis 3 päeva, siiski Sedhioust ära olime pea 5 päeva. Ülejäänud ajast veetsime ringi kablutades.  Käisime ookeanis suplemas ja niisama rannal jalutamas ning turul kauplemas. Usun, et kõik nõustuvad minuga, kui ütlen, et üks parimaid ja lõbusamaid ajaviitmis viise on turul kauplemine. Hinna suhtes läbirääkimiste pidamine võib kohati väga põnevaks kujuneda.

Laupäeval võtsime ette 10 km jalgsi teekonna Kachouane'i. Nagu ikka liikuma saime kella 9 asemel 11. Päike kõrvetas mõnusalt kintse ja ilmaselgelt ka meie mõistus joogivee kaasa võtmisel ei olnud päris heas töökorras. Siiski, vaatamata piinarikkale 3 h teekonnale oli sihtkoht seda väärt.

Kohale jõudes olime kõik ühel nõul, et ühel heal päeval, kui kõigil rikkad abikaasad olemas, ehitame sinna majad ja jääme sinna elama. Kachouane on pisikene külake Casamance kaldal. Värske õhk, armsad väiksed majakesed jõekaldal võlusid meid täielikult. 

Ahjaa, mainimata ei saa ka jätta meie truud kaaslast teekonnal Djembéring-Kachouane-Djembéring - vahva kutsik kellele panime nimeks Tuutu. Hiljem muutsime Toodoks, kuna Tuutu hõigata oli meile kõigile millegipärast üpris raske.

Natuke enne pimedat, avastasime, et on viimane aeg tagasi jalutama hakata. Õnneks oli üks kohalik nõus meile teejuhiks tulema kuna pimedas ei oleks me vist sel õhtul küll tagasi Djembéringi jõudnud. Kiirkõnnil kulus meil tagasiteele ainult 2 h. Jätsime sõber Toodoga hüvasti ning sõitsime tagasi oma ööbimispaika.

Pühapäeval tegime veel väikse jalutuskäigu rannal ning 3 ajal päeval, võtsime ette teekonna tagasi Sedhiousse. Koju jõudsime kõik pool 9 õhtul. Väga palju me ajanormi ei ületanudki, natuke aega kulus väiksele peatusele, et käigukang tagasi oma kohale monteerida...peale seda jätkus sõit ilma suuremate vahepaladeta.

Nüüd siis nädalake veel Sedhious ja jälle tagasi ookeani kaldale :)

Täna

Pool on oldud, pool veel ees...

Nüüdseks on siis juba üle poole ajast oldud  kaugel Senegalis.
Algus nagu ikka iga uue asja puhul, oli raske, aga hetkeksi pole ma kahetsenud oma otsust siia tulla.

Vaatamata sellele, et ma siiani alguses seatud suuri eesmärke saavutada pole suutnud või osadega isegi algust pole teinud, ei tunne ma ennast halvasti. Siin osatakse ka väikseid asju suurelt hinnata.

Olen ülimalt õnnelik, et minuga koos siin on just need inimesed, kes siin on. Eks kõigil ole omad head ja vead, aga sellele vaatamata võin öelda, et tänu sellele, et kõik me nii erinevad teineteisest oleme, suudame teineteist hästi täiendada.

Natuke ka uutest...

Laupäeval saabusid uued vabatahtlikud- 2 tüdrukut itaaliast, üks poiss ungarist ja poiss ning tüdruk prantsusmaalt. Natuke naljakas on neid vaadata. Kuidas nad reageerivad pidevatele tervitusetele, kuidas neil pole aimugi, kuhu poole nende kodu mõnest kohast jääb- nagu meie alguses. Neil kõigil on suured ilusad plaanid ja nad on nii entusiasmi täis. Seda on hea vaadata ja see positiivne energia kandub ka meile üle. Eks mõnes mõttes oleme natuke väsinud juba- ehk oligi uut tuult vaja.

Pühapäeva õhtul korraldasime uute tulijate auks rannapeo. Tegime jõe kaldal lõket, sõime, Franco mängis kitarri.

Külaelule kohaselt suurt midagi polegi toimunud. Igapäevaselt teeme ikka oma väikseid tegemisi. Mai alguses on plaanis üks suurem üritus, kus terve päeva lastele mänge korraldame. Mai esimesel nädalavahetusel on ka inglise keele päev, kuhu Nikit ja mind zürisse kutsuti. 

Peale seda üritust sõidame nädalaks Kafountine'i, kus Bob Marley sünnipäeva tähistada plaanime :D

Tegelikult plaanime lihtsalt puhata ja mõnusalt aega veeta kuna seal ootavad meid ees juba tuttavad.

Käimised ja kohtumised...

Rohkem, kui nädal tagasi, võtsin siis ette teekonna Dakari.

Mina, kui illegaal, ei saa muud moodi Dakari reisida, kui ainult laevaga. Seega natuke laevareisist...

Laevareisil Ziguinchore-Dakar oleks vabalt võinud filmida "Ropsikuller II". Laev rappus igas võimalikus suunas ja selle mõjud peegeldusid hästi inimeste nägudelt ja tegudelt.
Vaatamata sellele, et terve öö minu ümber enamus ainult oksendasid, suutsin mina oma õhtusöögi endale hoida.

Dakari jõudsime kell 6 hommikul ning peale pesu ja hommikusööki suundusime koos Boubaga kohe mu passiasju ajama. Nagu oodata oli, jooksutati meid palju erinevate asutuste vahet kuid lõpuks saime positiivse vastuse, et kui järgmisel päeval kõigi küsitud paberitega uuesti läheme, saame asja korda.
Positiivselt meelestatuna, võtsime suuna turule, kus suurlinnale kohaselt palju põnevat leidus.
Sai ka väiksed sisseostud sealt tehtud:)

Kuna laevasõit ja kõik muu oli mind täitsa ära väntsutanud, läksin juba 8 ajal õhtul tuttu.

Rõõmsal meelel ja reipal sammul võtsime järgmisel päeval suuna koos kõigi vajalike paberitega sama ametniku juurde, kellega eelmisel päeval kohtunud olime. Pea tund aega oodanuna selgus, et onu ei olnud mitte sööma läinud vaid tal oli puhkepäev ning tööpostil tagasi pidi alles ülejärgmisel päeval olema. See tegi meele natuke kurvaks, et ei saagi kohe asju korda. See selleks...lootust ju anti- seega mõtlesin, et 2 päeva pole midagi ära oodata kahe ja poole kuu kõrval.

Õhtupooliku veetsin Dakari uudistades. Kohtusin päris mitme huvitava inimesega ja võin julgelt väita, et see õhtu jääb veel kauaks mulle meelde. :)

04. aprill on Senegali iseseisvuspäev ehk siis terve elu oli häiritud. Selle päeva veetsin täitsa puhates. Siiski õhtul otsustasin minna välja sööma ühe prantsuse ja vene poisi ning austria tüdrukuga. Õhtustasime ühes fääntsis Itaalia restoranis ja ausalt sel hetkel tundsin ma küll ennast, kui maalt ja hobusega kuna üle kahe ja poole kuu pole ma nii peenes kohas nii peenet toitu söönud.

Neljapäeval 05.04 võtsime jälle suuna onu juurde, kes mu passiasju ajas. Selgus, et tema pole see inimene, kellel on õigus mulle luba anda oma pass kätte saada koos viisaga. Vajaminevale paberile peab allkirja panema minister, keda aga veel valitud pole kuna uued valimised olid alles hiljuti. Algul ei teadnud ma kas naerda või nutta, aga lõpuks valisin naermise. Üpris tobenaljakas olukord siiski ju.

Lohutuseks käisin ka turul ning ostsin 2 paari kingi, mida ma heal juhul alles tagasi Eestisse tulles kanda saan. :D

Reede hommikupooliku otsustasin ookeani ääres jalutades veeta. Mõeldud tehtud- mõnus oli.


Õhtul läksin uuesti laeva peale, et laupäeval Niki ja Lisaga Cap Skirringus kokku saada ja sealt edasi Diembéringi riisifestivalile minna. Algul oli küll plaan Sedhiousse tagasi tulla, et naabriplika pulma minna, aga see lükkus edasi ning ilma mingi raskuseta muutusid seega ka meie plaanid.


Diembéringis kohtusime jällegi imeliste inimestega, kelle külalislahkus oli lihtsalt piiritu. Keegi ei kõhelnud pakkumast öömaja ega ka sööki.


Õhtud veetsime kontserditel ja ööd pidudel tantsides.



Esmaspäeva lõuna ajal võtsime lõpuks suuna tagasi Sedhiousse.

Päev oli palav ja autosõit üpris piinarikas- eriti minu jaoks, kes ühe korpolentsema naisterahva arvates väga palju istumisruumi ei vajanud ning otsustas pooleldi mu otsas ka veel tagatipuks istuda. Sõit kestis tänu kollanokast juhile pea 4 tundi, kes kindlustas meile ikka pikema aja, et nautida seda mõnusat väljast sisse puhuvat tuult, mis meenutas mulle nagu oleks keegi mulle fööniga tuult näkku lasknud- max kuumuse peal.

Siiski jõudsime elusalt Sedhiousse. Käisime veel õhtust söömas ühe tädi juures, kes on pärit Lõuna-Koreast. Jällegi hea seltskond, huvitavad jutuajamised ja maitsvad söögid.


Nüüd siis jälle tööpostil tagasi.

Selle nädala lõpus saabuvad ka uued vabatahtlikud, et aina põnevamaks läheb.

Järgmise korrani!

Toredad nädalavahetused...

Viimased nädalavahetused on mul täiesti kogemata väga huvitavateks kujunenud. Nagu ka Koussisse minek, ei valmistanud mulle algul head meelt ka presidendi valimiste vaatlejaks olemise pooleldi kohustus. Siiski jäin ma väga rahule.

Minu töö valimiste vaatlejana seisnes selles, et pidin enne valimisbüroo avamist kindlaks tegema, et olemas on kõik vajalik varustus ning, et see ka töökorras on. Peale avamise vaatama, et kõik komisjoni liikmed oma tööd korralikult teevad.
Õnneks me tervet päeva eraldi oma büroodes istuma ei pidanud. Saime ka ringi käia ja vaadelda teiste büroode tööd. Vahvaim käik oli vastaskaldal ühes külas, kus minu arvates tehti tööd kõige proffesionaalsemalt ja kõik kulges ladusalt. Eks muidugi valge inimese kohalolek aitas sellele kaasa. Kui uksest sisse astusime, siis tegid kõik asjaliku näo pähe ja ajasid selja sirgu. :)
Lõunat sõime ühe kohaliku pere juures, mis oli jällegi mõnus väga sõbraliku ning koduse õhkkonna poolest.
Peale büroode sulgemist aitasin hääli kokku lugeda. Kui esimeste valimise ajal oli kandidaate hulgi, siis nüüd sai valida ainult kahe kõige edukama kandidaadi, endise presidendi Abdoulaye Wade ja Macky Sall'i, vahel. Mina isiklikult olin Salli poolt nagu ka paljud teised noored Senegalis. Wade poolt olid vanemad inimesed.
Täna, kui teada on ka ametlikud tulemused, võitis Macky Sall 65,8% häälte enamusega.

Niisiis, kokkuvõttes olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam:)

Muidugi ei saa mainimata jätta ka laupäeva, mil käisime Nikiga bassuka ääres päevitamas ja ujumas. Saime kõvasti päikest ja õhtuks olime täitsa kutupiilud. Siiski pidime aitama teistel mänge läbi proovida üheks ürituseks, mida Emilie korraldab. Ka see oli vaatamata meie energia puudusele väga tore.

Selle nädala lõpus sõidan Ziguinchori-Oussouye-Dakar. Dakaris olen kuni järgmise reedeni- üritan oma passi lõpuks tagasi saada ja samal ajal ka natuke linna uudistada. Loodame, et kõik läheb hästi ja tulen tagasi rõõmusõnumitega.

Koussi naised...

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=I0C4ETge028

Koussi

Nii väga kui ma ka tahaks, ei suuda ma Teile postitust Koussis käigu kohta teha. Kirjutasin küll valmis juba pika jutu, aga ma leian, et ei suuda oma emotsioone nii hästi kirjeldada ja halva kirjeldusega ma rahul poleks.

Koussis käik oli lihtsalt täis nii palju pisisasju ja emotsioone, mille kirjeldamine on võimatu, kui ise näinud, kuulnud, tundnud pole.

Võin ainult kirja panna mõned märksõnad:

Kõrb

Hea muusika

Imelised inimesed

Külalislahkus

Elurõõm

Kankouran

Tants

Öö

Langevad tähed

Minu igaõhtune kodutee lugu:

http://www.youtube.com/watch?v=tDq3fNew1rU&ob=av3e

Raporteerin...

Nii palav on, et isegi silmad higistavad. Täna on 41 kraadi ja ma juba sulan, ei taha mõeldagi, mis järgmistel kuudel saama hakkab, mil kohalike jutu järgi alles kuumaks pidi minema.
Ainuke hea asi kuuma ilma juures on see, et kui Sul kiiremas korras puhtaid riideid vaja on, siis kuivamisega pole probleemi. Ehk siis see kirjeldab hästi mind täna. Töölt tulles avastasin, et mul pole ühtegi puhast pluusi selga panna, kablutasin kähku pesema ja tunnipärast, kui kontori poole ennast tagasi minema sättisin, oli puhas kuiv pesu ilusti voodi peal kokku volditult:)

Teeth or tits...

Mõtlesin kaua, kas teha see postitus või mitte kuna tegemist on lihtsalt ühe tobeda looga.
Otsustasin siiski postitamise kasuks, lugu siis järgmine:
Laupäeva hommikul, kui me kolmekesi (Lisa, Chiara ja mina) oma maja ees hommikusööki lõpetasime, tõusis Chiara püsti ja ütles: "I'm going to wash." Selle peale küsisin, et: "Aah, you're going to take a shower?" Chiara vastas: "No, I just want to wash my tits." Me Lisaga imestasime, et mika ta ainult neid pesta tahab. Lõpuks selgus, et ta tahab hambaid pesta- pronunciation italian style teeth=tits!

Eelmine nädalavahetus käisime Devil's islandil, mis asub 15 minuti paadisõidutee kaugusel Sedhiou kalasadamast.


Tegemist on ühe inimtühja saarega, kus elavad ainult linnud ja oletatavalt ka üks krokodill.


Kahjuks me coccodrillot ei näinud, see eest lõbustasime ennast mudas müttamisega...


seejärel pesemisega...

seejärel vaate nautimisega...


meisterdamisega...


tulemuse imetlemisega...


Õhtul otsustasime ka veel välja minna. Külastasime kohalikku klubi, kus umbes 100st inimesest 92 olid mehed. Siiski võin julgelt väita, et käituda oskavad nad paremini, kui kodukandi noormehed klubis. Oldi viksid ja viisakad.
Usun, et kõik jäid õhtuga rahule, sai palju nalja ja tantsida!