Pool on oldud, pool veel ees...

Nüüdseks on siis juba üle poole ajast oldud  kaugel Senegalis.
Algus nagu ikka iga uue asja puhul, oli raske, aga hetkeksi pole ma kahetsenud oma otsust siia tulla.

Vaatamata sellele, et ma siiani alguses seatud suuri eesmärke saavutada pole suutnud või osadega isegi algust pole teinud, ei tunne ma ennast halvasti. Siin osatakse ka väikseid asju suurelt hinnata.

Olen ülimalt õnnelik, et minuga koos siin on just need inimesed, kes siin on. Eks kõigil ole omad head ja vead, aga sellele vaatamata võin öelda, et tänu sellele, et kõik me nii erinevad teineteisest oleme, suudame teineteist hästi täiendada.

Natuke ka uutest...

Laupäeval saabusid uued vabatahtlikud- 2 tüdrukut itaaliast, üks poiss ungarist ja poiss ning tüdruk prantsusmaalt. Natuke naljakas on neid vaadata. Kuidas nad reageerivad pidevatele tervitusetele, kuidas neil pole aimugi, kuhu poole nende kodu mõnest kohast jääb- nagu meie alguses. Neil kõigil on suured ilusad plaanid ja nad on nii entusiasmi täis. Seda on hea vaadata ja see positiivne energia kandub ka meile üle. Eks mõnes mõttes oleme natuke väsinud juba- ehk oligi uut tuult vaja.

Pühapäeva õhtul korraldasime uute tulijate auks rannapeo. Tegime jõe kaldal lõket, sõime, Franco mängis kitarri.

Külaelule kohaselt suurt midagi polegi toimunud. Igapäevaselt teeme ikka oma väikseid tegemisi. Mai alguses on plaanis üks suurem üritus, kus terve päeva lastele mänge korraldame. Mai esimesel nädalavahetusel on ka inglise keele päev, kuhu Nikit ja mind zürisse kutsuti. 

Peale seda üritust sõidame nädalaks Kafountine'i, kus Bob Marley sünnipäeva tähistada plaanime :D

Tegelikult plaanime lihtsalt puhata ja mõnusalt aega veeta kuna seal ootavad meid ees juba tuttavad.