See hetk... / That moment...

Kui lihtne on minna tagasi sellesse hetkesse.

Ärkan vara, esimese palvuse ajal. Mind äratab mošeest kostuv mueddini araabiakeelne kutse palvusele. See mõjub kuidagi hüpnotiseerivalt.

Leban oma voodis valgete linade vahel. Vaatan läbi moskiitovõrgu akna poole. Läbi rauast aknakatte pääsevad sisse üksikud valguskiired. Toas on mõnus hommikuselt hämar valgus.
Tõmban kopsud täis sooja magusat õhku….ja aeg jääks nagu seisma.
Ma leban oma voodis ja lihtsalt olen. Pea mõtetest tühi.
Minu toas aeg seisab, aga ümberringi ärkab Sedhiou. Kuulen, kuidas kuked kirevad. Kuulen, kuidas pererahvas ärkab. Kuidas Amy väikse Bernardo oma seljale seob ja eesukse lukust lahti keerab. Kõik see paneb mind naeratama.
Ma hingan välja..naeratus näol. Naudin seda tunnet. Seda hetke. Sinna võikski igaveseks jääda. Tahaks, et see hetk kestaks igavesti.

_______________________________________________________

How easy it is to go back to this moment in my mind.

I wake up early, at the time of the first prayer. The calling of the mueddin from the mosque is waking me. I feel its hypnotizing effect.

I lie on my bed. Looking towards the window through my mosquito net. Through the iron curtains I see the beams of light coming in.
My room is full of soft dim morning light.
I take a deep breath of warm sweet air…and the time stops.
I lie on my bed…I have no thoughts in my head.
Time has stopped in my room, but around me, Sedhiou is waking. I hear the roosters crow. I hear how my family is waking up. How Amy ties little Bernardo to her back and opens the front door. It all makes me smile.
I breathe out…smile on my face. I enjoy this feeling. This moment. I could stay there forever. I wish it could last forever.

To be continued- inchallah

Lõpud ja algused

Nonii, laiskvorst võttis end kätte ja asus kirjutama. Siiski teen ma lühidamalt, kui materjali postituse jaoks oleks.

Enne meie Sédhioust lahkusmist pidime tsau tsau tegema kõigi meile kalliks saanud inimestega. Laupäeva hommikul pidin seda tegema juba oma ema Amy ja pisikese Bernardoga. Ausalt öeldes üpris kurb oli, isegi Amyl oli pisar silmas. Ma pärast nende ära minekut pesu pestes vesistasin ka salaja.

Samal õhtul pidin oma ühele toredale sõbrale tsau tsau ütlema. Läksime jalutama ja saime mõnusa vihma kaela, siiski walk&talk olid seda väärt.

Pühapäeval siis Massaly counda- mul üldse ei meeldi need headaega ütlemised, ühesõnaga tegin lühidalt.

Esmaspäeva hommikul asutasime siis Niki, Emilie, Franco ja mina end Dakari poole teele. Viimastena oma perest tegin tsau tsau Papa ja Adamaga. Kui Papa mulle sülle jooksis ja kallistas, siis läks asi küll väga kurvaks- kähku päikseprillid ette ja bussijaama poole ajama. Imelik asi jah, et nutmine nii piinlik tegevus on.

Bussijaama olid meid ära saatma tulnud veel mõned paremad tuttavad.

2h hiljem ettenähtud ajast asus ka siis buss Dakari poole teele. Istusime seitsmekesi ühes reas nagu kilud karbis. Minu kõrvale sattusid kaks poiss, kes ühe istme peal istuma pidid- ühel neist oli väga ebamugav kuna pidi pooleldi metallpulgal istuma. Ma ei kujuta ette, mis nende emal küll mõttes oli, aga vast selle võib jälle Aafrika värgi alla lugeda.

Naljaga pooleks enne väljumist mainisin Nikile, et kõige parem oleks see, kui keegi mu kõrval oksendaks. Pool tundi hiljem oksendas mu kõrval olev poiss kähku talle ette söödetud kilekotti. Kuna ema väga osavõtlik sel teemal polnud, siis aitasime meie Nikiga poissi. Mina hoidsin kotti ja Niki tegi tuult, et veidigi parem hakkaks. Peale korduvaid väljundusi asi õnneks rauges.

Gambia õnnelikult ja üpris kiirelt ka läbitud, mõtlesime, et seekord on meil küll õnneks läinud (muidu on Gambia piiril pikk järjekord, et üle jõe saada).

Muidugi sõnasime selle ära, mõni hetk hiljem läks bussil midagi katki. Istusime ja ootasime siis tee peal poolteist tundi. Õnneks midagi hullu polnud ja saime ikka teekonda jätkata. Teistel tüdrukutel nii ei vedanud- olid 3 korda bussi vahetanud.

Kui öö juba saabunud oli ja pimedaks oli läinud, oksendas minu kõrval oleva poisi vend enda ees olevale naisele selga. Skoor:D Milline elamus.

3 ajal öösel jõudsime lõpuks Dakari- reisi kogukestvus pea 18 h.

Esimesel päeval Dakaris ei teinudki me suurt midagi- puhkasime pikast bussisõidust. 

Teisel päeva otsustasime aga Ile de Gorée’d külastada. See oli üks suurimaid orjamüügi keskusi. Saar oli täis ilusaid värvilisi maju, palju mõnusaid söögikohti ja kaks rahvarohket randa oli ka. Üleüldse oli ilus seal. 

 

Terve kolmapäev möödus siis Ile de Gorée’l.

Neljapäev oli turupäev. Hommikul esimesese asjana võtsime Nikiga ette Dakari suurima turu. Ausalt öeldes oli see üks kohutav päev- turule jõudes rebisid meid hullunud kaupmehed igas võimalikus suunas. Lõpuks kõik maha raputanuna lahkusime turult päris hea saagiga.

Neljapäeva õhtul läks siis meist esimene kojumineja lennujaama. Kuna me Emiliega väga palju ei suhelnud, siis ei vallanud mind ka mingid erilised emotsioonid. 

  

Neljapäeva hommikul juba ärkasin natuke kahtlase enesetundega. Kuna päev möödus ringi tuuseldades, ei saanud ma arugi, mis häda mul kallal on. Reede hommikul siis sain aru, et mingi kiirelt mööduv häda mind ei kimbuta. Peale hommikusööki ja väikest õues käiku ei suutnud ma enam end liigutada. Nii kuidas ma reedel ennelõunat voodisse kukkusin, nii ma sinna kuni laupäeva õhtuni jäin. Sada häda ühesõnaga. Siiski õnneks pühapäeva hommikul oli enesetunne tunduvalt parem. Sain isegi poes käidud ja oma kohvri lõplikult ära pakitud.

Reedel sain suure vaevaga siiski nii kauaks end üles aetud, et Lisa ja Franco pehmete kallistustega teele saata. Nende minek võttis juba silma märjaks.

Laupäeva õhtul, kui Chiara ja Niki lennujaama minema hakkasid, löristasin küll mõnuga.

Õnneks ei olnud ju tegemist hüvastijättudega- me näeme kõik kuskil varsti jälle.

Nüüd olen siis nädala aega kodus olnud.

Lennul Brüssel-Tallinn läksin ma vahepeal täitsa närvi, et kaua võib see lend kesta- tahtsin juba ruttu ruttu oma kallikesi näha.

Ilmselgelt oli mu tagasisõit liiga ladusalt läinud ja seega pidi ikka mu pagars 2 päevaks Brüsselisse jääma. Õnneks oli tegemist kojusõiduga, et väga palju ma pagasist puudust ei tundnud.

Nagu juba eelpool mainitud, on nädal kodus oldud. Imelik on. Poleks nagu veel kohale jõudnud, et kodus olen, samas ei ole ka tunnet nagu oleks 6 kuud Aafrikas olnud. Eks võtab aega, et asjad paika jälle loksuks.

Natuke...

Mis meil siis vahepeal toimunud on. Peale Saint Louisist tagasi tulekut oli järgmisel nädalavahetusel jaanipäev. Ega ma seda polekski kuidagi tähistanud, aga kuna Mairi oli ka mul sel hetkel juba seltsis, siis otsustasime baubabi ja mango smuutisid teha ning ka küpsisetorti sai tehtud. Õhtu veetsime teistega jõe ääres smuutit juues ja öist tähist taevast imetledes.


Eelmine reede korraldasid uued vabatahtlikud meie vanade olijate auks nö lahkumispeo. Välja kukkus see kokkuvõttes ühe suure bordellona. Lapsed lagastasid terve peopaiga ära. Siiski süüa saime häid fatayasid, mille Lisa, Chiara, Mairi, Adama ja mina olime valmistanud. Tantsida sai ka natuke.
Laupäeval käisime naabriplika kooliaasta lõpupeol. Kõik olid ennast uhkelt üles löönud. Nägime ka vahvaid etteasteid.

Pühapäeval olin terve päeva Nikil külas. Vaatasime seebukaid arvutist ja mängisime Csaba, Franco ja Nikiga kaarte. Õhtul oli jalgpalli finaal ja seda vaatasime kõik koos Maria pere juures, kellel on siin restoran.

Uus nädal algas vihmaselt. Iga päev vähemalt korra on padukat sadanud- mulle väga meeldib. Üleeile õhtul padukaga Massalicoundast koju jalutades suutsin ka korra oma kodutänavas käpuli käia. Marginaalset olukorda õnneks keegi nägema ei juhtunud.

Tean, et olen üpris pealiskaudne ja napisõnaline oma viimastes postitustes- selle põhjuseks on minu peatne koju tulek. Palju asju vaja veel korda ajada siin, vaimselt ennast pikaks bussisõiduks ette valmistada ja miljon muud mõtet keerleb ka peas.

Igatahes, kui ma enne ennast kokku ei suuda võtta, siis kirjutan kokkuvõtliku postituse juba kodus olles.

Nii ongi Aafrikas

Uus Eesti vabatahtlik Mairi  tõi endaga kaasa Ivar Tikkeli raamatu Aafrikat avastamas. Kui siiani pole ma leidnud sõnu, et hästi enne magama minekut oma olukorda kirjeldada, siis Ivar Tikkel suutis seda väga hästi. Ilmselgelt on väga väga palav õhtuti ja tehnika, kuidas olukorraga toime tulla on järgmine: voodis tuleb lebada liikumatult ja mitte millestki mõeldes- mõtlemine tekitab nii palju enegriat, et keha muutub higiseks. Higistades rahulikult und oodata on aga võimatu.

Käik

10.06 varahommikul, maganud ainult 2 h (otsustasin muidugi eelmine õhtu peole minna- kokkuvõttes rumal pea on ihu nuhtlus), alustasime Nikiga teed Dakari- viimane katse mu pass kätte saada.

Kuna laev on katki, siis ei jäänud meil muud üle, kui ümber Gambia Dakari sõita.
Hommikul kell 7 sõitsime Sédhioust välja suunaga Kolda poole. Kell 9 jõudsime kohale ja õnneks väga kaua ei pidanudki ootama, et auto täis saaks ja sõit Tambacounda poole alata võiks. 5 h pärast olime Tambacoundas. Algselt oli meil plaan sinna ka ööbima jääda, aga kuna kell oli alles 4, siis mõtlesime, et võiks proovida ikka Kaolacki jõuda, mis asub poolel teel Dakari. Siiski, peale konsulteerisimist kohalikega, otsustasime proovida lausa Dakari välja sõita. Kell 5 õhtul väljusime Tambacoundast ning Dakari jõudsime õnnelikult kell 2 öösel. Võtsime takso ja 3 ajal olime Bouba õe juures. Seljataha jäi sel päeval 776 km, mille läbimiseks kulus 20 h.

Järgmisel hommikul me kaua magada palavuse tõttu ei saanud, ärkasime 8 ajal ja võtsime kohe ka tee lennujaama poole ette. Lennujaama sisse astudes ei osanud ma arvatagi, et ma kellelgi meeles olen. Siiski, arvatavasti sellepärast, et ma saabudes suure boredello seal korraldasin, olin osadele töötajatele meelde jäänud ja nad tervitasid mind nagu vana tuttavat. Peale selle sain mõnusalt jälle mõnitatud, et miks ma peale 5 kuud ikka oma passi tagasi tahan. Kuu aja pärast lähed tagasi ja saaksid niikuinii siis oma passi kuna see on lennujaamas ainult garantiiks. Mõnitusetele ilusti naeratusega vastates sain ka lõpuks oma passi viisaga kätte.

Päeval suurt midagi teha ei jõudnudki, kuna väsimus oli suur. Õhtul aga läksime uuesti lennujaama, et uus vabatahtlik Mairi ilusti vastu võtta:)

Järgmisel päeval uudistasime Dakari, käisime Mairi ja Boubaga turul ja õhtupoolikul Niki ja Mairiga mere ääres jalutamas. Üle pika aja saime normaalset jätsi süüa, mille üle mul nii hea meel oli.

Õhtul läksid Mairi ja Bouba bussi peale, et Sédhiousse sõita. Meie Nikiga jäime veel üheks päevaks Dakari, et ära eksida ja mõttetult raha kulutada.


Neljapäeva hommikul läksime Gare routière des Pompiers, kust väljus auto Saint Louisi poole, kus toimus iga aastane tantsufestival.

















5 h pärast olime Saint Louisis, kus võtsid meid vastu Fanny ja Maria ning meile öömaja pakkunud Petit Diouf. Asjad ära pannud, pesus käidud seadsime sammud festivalile Duo Solo Danse.



















 Reede hommikul käisime linnatuuril.

Õhtul jälle etteasteid vaatama ja hiljem laeva peale peole, kus igal õhtul korraldajad, tantsijad ja asjaarmastajad ühiselt aega veetsid. Laeval töötasid festivali raames ka kaks meie grupi vabatahtikku, kes ringi rännates korraldajatega tuttavaks olid saanud ja kes neile nädalaks tööd pakkusid.





Reedene pidu läks päris pikale seega oli laupäevane olemine natuke raske. Siiski möödus päev väga mõnusalt- sõime head paremat, jalutasime linnapeal ringi ja õhtul jälle etteasteid vaatama.
Laupäevaga sai festival läbi.  Minu lemmikuteks terve festivali raames olid:

Rachel Diarra Chenet 

Clarisse Veaux

Michèle Ndjongui 











ja veel grupp nimega Ballet  Preljocaj Prantsusmaalt.

Pühapäeval käisime Niki, Franco ja Emiliega looduskaitsealal. Nägime pelikane, flamingosid, hiidkilpkonnasid, ahvipoisse ja erinevaid sarvikuid (gazelle jne). See oli küll hea vaheldus, aga minu jaoks jäi veidi igavaks- oleks lõvisid või kaelkirjakuid näha tahtnud ikka :D

Päris pimedas jõudsime sealt tagasi. Sõime õhtust ja istusime laevapeal ning ajasime juttu. Kui 1 ajal kodu poole minema tahtsime hakata, siis selgus, et sild, mis koju viis, oli suletud. Keegi põhjust sellele öelda ei osanud ja ka küsimusele, et millal sild uuesti avatakse ei osatud vastata. Nojah, läksime siis laevapeale tagasi ja ootasime. Siis tuli keegi uudisega, et sild avatakse alles hommikul. Õnneks saime festivali korraldajalt loa laevas ööbida- mõnusates fääntsides kajutites.
Juba unemaale sättides kutsus Niki mind tagasi välja tekile, seal selgus ka põhjus, miks sild kinni oli. Nimelt oli üks purjekas läbi tahtnud saada ehk siis sild avati vettmööda tema jaoks. Minu andmetel polnud seda silda väga kaua avatud ühelegi veesõidukile.

Öö veetsime üle pika aja normaalses voodis magades, mina magasin suurepäraselt, aga hommikul ärgates tuli välja, et olin suutnud mingi kõhuhäda endale külge saada. Seega hommik möödus üpris raskelt. Väike hirm oli ka sees kuna samal päeval pidime tagasi Sédhiousse sõitma hakkama ja haigena pikka teed üle elada oleks väga ebameeldiv.
Õnneks väga hulluks asi ei läinud, sõin saia ja jõin vett terve reisi aja.

22 h hiljem olime Sédhious. Nii hea tunne oli kodus lõpuks jälle olla.

***

Lõpp on lähedal...ainult 3 nädalat veel ja olengi tagasi koduskodus. Uskumatu, kui kiirelt aeg on läinud. 

Booga

Booga on hüüdnimi, mille on saanud siin endale paljud kohalikud poisid. Tegemist pole niisama popi hüüdnimega vaid sellel on ka tähendus. Nimelt on nimi Booga kokku pandud kahest prantsuse keelsest sõnast- beau garçon ehk siis iluspoiss. Ei vaidle vastu, kõik nähtud Boogad on oma hüüdnime väärislised olnud!