Käik

10.06 varahommikul, maganud ainult 2 h (otsustasin muidugi eelmine õhtu peole minna- kokkuvõttes rumal pea on ihu nuhtlus), alustasime Nikiga teed Dakari- viimane katse mu pass kätte saada.

Kuna laev on katki, siis ei jäänud meil muud üle, kui ümber Gambia Dakari sõita.
Hommikul kell 7 sõitsime Sédhioust välja suunaga Kolda poole. Kell 9 jõudsime kohale ja õnneks väga kaua ei pidanudki ootama, et auto täis saaks ja sõit Tambacounda poole alata võiks. 5 h pärast olime Tambacoundas. Algselt oli meil plaan sinna ka ööbima jääda, aga kuna kell oli alles 4, siis mõtlesime, et võiks proovida ikka Kaolacki jõuda, mis asub poolel teel Dakari. Siiski, peale konsulteerisimist kohalikega, otsustasime proovida lausa Dakari välja sõita. Kell 5 õhtul väljusime Tambacoundast ning Dakari jõudsime õnnelikult kell 2 öösel. Võtsime takso ja 3 ajal olime Bouba õe juures. Seljataha jäi sel päeval 776 km, mille läbimiseks kulus 20 h.

Järgmisel hommikul me kaua magada palavuse tõttu ei saanud, ärkasime 8 ajal ja võtsime kohe ka tee lennujaama poole ette. Lennujaama sisse astudes ei osanud ma arvatagi, et ma kellelgi meeles olen. Siiski, arvatavasti sellepärast, et ma saabudes suure boredello seal korraldasin, olin osadele töötajatele meelde jäänud ja nad tervitasid mind nagu vana tuttavat. Peale selle sain mõnusalt jälle mõnitatud, et miks ma peale 5 kuud ikka oma passi tagasi tahan. Kuu aja pärast lähed tagasi ja saaksid niikuinii siis oma passi kuna see on lennujaamas ainult garantiiks. Mõnitusetele ilusti naeratusega vastates sain ka lõpuks oma passi viisaga kätte.

Päeval suurt midagi teha ei jõudnudki, kuna väsimus oli suur. Õhtul aga läksime uuesti lennujaama, et uus vabatahtlik Mairi ilusti vastu võtta:)

Järgmisel päeval uudistasime Dakari, käisime Mairi ja Boubaga turul ja õhtupoolikul Niki ja Mairiga mere ääres jalutamas. Üle pika aja saime normaalset jätsi süüa, mille üle mul nii hea meel oli.

Õhtul läksid Mairi ja Bouba bussi peale, et Sédhiousse sõita. Meie Nikiga jäime veel üheks päevaks Dakari, et ära eksida ja mõttetult raha kulutada.


Neljapäeva hommikul läksime Gare routière des Pompiers, kust väljus auto Saint Louisi poole, kus toimus iga aastane tantsufestival.

















5 h pärast olime Saint Louisis, kus võtsid meid vastu Fanny ja Maria ning meile öömaja pakkunud Petit Diouf. Asjad ära pannud, pesus käidud seadsime sammud festivalile Duo Solo Danse.



















 Reede hommikul käisime linnatuuril.

Õhtul jälle etteasteid vaatama ja hiljem laeva peale peole, kus igal õhtul korraldajad, tantsijad ja asjaarmastajad ühiselt aega veetsid. Laeval töötasid festivali raames ka kaks meie grupi vabatahtikku, kes ringi rännates korraldajatega tuttavaks olid saanud ja kes neile nädalaks tööd pakkusid.





Reedene pidu läks päris pikale seega oli laupäevane olemine natuke raske. Siiski möödus päev väga mõnusalt- sõime head paremat, jalutasime linnapeal ringi ja õhtul jälle etteasteid vaatama.
Laupäevaga sai festival läbi.  Minu lemmikuteks terve festivali raames olid:

Rachel Diarra Chenet 

Clarisse Veaux

Michèle Ndjongui 











ja veel grupp nimega Ballet  Preljocaj Prantsusmaalt.

Pühapäeval käisime Niki, Franco ja Emiliega looduskaitsealal. Nägime pelikane, flamingosid, hiidkilpkonnasid, ahvipoisse ja erinevaid sarvikuid (gazelle jne). See oli küll hea vaheldus, aga minu jaoks jäi veidi igavaks- oleks lõvisid või kaelkirjakuid näha tahtnud ikka :D

Päris pimedas jõudsime sealt tagasi. Sõime õhtust ja istusime laevapeal ning ajasime juttu. Kui 1 ajal kodu poole minema tahtsime hakata, siis selgus, et sild, mis koju viis, oli suletud. Keegi põhjust sellele öelda ei osanud ja ka küsimusele, et millal sild uuesti avatakse ei osatud vastata. Nojah, läksime siis laevapeale tagasi ja ootasime. Siis tuli keegi uudisega, et sild avatakse alles hommikul. Õnneks saime festivali korraldajalt loa laevas ööbida- mõnusates fääntsides kajutites.
Juba unemaale sättides kutsus Niki mind tagasi välja tekile, seal selgus ka põhjus, miks sild kinni oli. Nimelt oli üks purjekas läbi tahtnud saada ehk siis sild avati vettmööda tema jaoks. Minu andmetel polnud seda silda väga kaua avatud ühelegi veesõidukile.

Öö veetsime üle pika aja normaalses voodis magades, mina magasin suurepäraselt, aga hommikul ärgates tuli välja, et olin suutnud mingi kõhuhäda endale külge saada. Seega hommik möödus üpris raskelt. Väike hirm oli ka sees kuna samal päeval pidime tagasi Sédhiousse sõitma hakkama ja haigena pikka teed üle elada oleks väga ebameeldiv.
Õnneks väga hulluks asi ei läinud, sõin saia ja jõin vett terve reisi aja.

22 h hiljem olime Sédhious. Nii hea tunne oli kodus lõpuks jälle olla.

***

Lõpp on lähedal...ainult 3 nädalat veel ja olengi tagasi koduskodus. Uskumatu, kui kiirelt aeg on läinud.