30.1.12
Meeldiv üllatus...
Nädalavahetus...
Selle nädalavahetuse otsustasime veeta mõnusalt. Siin Sedhious on meie teada ainult üks selline koht, mis näeb välja nagu paradiis. Räpselt tänavalt suurest aiavärvast sisse astudes on pilt vapustav. Ilus aed täis lugematul arvul erinevaid taimi, armsad valged majakesed ja mõnus bassein. Terve laupäeva veetsime paradiisis. 
Pühapäeval oli meil pesupäev. Mulle väga meeldis meie kollektiivne pesupäev. Kõik pesid kõigi pesu.
Lõuna ajal otsustasime minna ujuma. Sedhioust läheb läbi Casamnce jõgi, kuhu aga igas kohas ujuma minna ei saa. Õnneks teadis USA tüdruk Amanda head kohta, kus pidi puhas kallas olema.
Kuna ujumiskoht asub 10 km kaugusel, otsustasime sinna bussiga minna. Sõit sinna maksab 300 franki (u. 40 senti). Nagu ka mitte ükski teine transpordivahend siin, ei välju ka see buss kindlal ajal. Buss väljub siis, kui inimesi rohkem peale ei mahu. Ehk siis, inimesed istusid pooleldi teineteise süles ning osa inimesi oli pooleldi bussiuksest isegi väljas. Sõit kestis tund aega.
Kohale jõudes pidime uksest välja saamiseks üle kõikide bussis olevate inimeste ronima, mis oli omaette ooper. Teised olid natuke pahurad, aga mulle valmistas kogu olukord palju nalja millegipärast. Tagasi saime õnneks autoga, mis oli ka ilmselgelt ülerahvastatud (kokku oli meid autos kümme), aga siiski palju mugavam ja kiirem.
Kokkuvõttes sai see nädalavahetus palju päikest võetud ja ujutud, mida ma eelmine suvi väga teha ei saanud. MÕNUS!
27.1.12
Täna käisin esimest korda jooksmas hommikul. Õhk oli mõnusalt jahe, aga mul jaksu väga polnud. Poole tee peal ühines minuga väike tüdruk.
Kui ma enne maininud pole, siis tänavad on siin täis prügi. Kuna me oma prügi tänavale visata ei tahtnud, otsustasime prügimäge otsima minna, mis info kohaselt asub paari kilomeetri kaugusel meie kontorist. Väga mõistlike inimestena võtsime teekonna ette keskpäeval. Lõpuks, kui prügimäele jõudsime, selgus, et olime leidnud ainukese koha, kus prügi ei ole. Siiski prügimäe sissepääsu juures oli imepisike prügihunnik, kuhu otsustasime oma prügikotid poetada.
Kohe algab meil teine mandinga keeletund, oleks võinud vist natuke korrata selleks, aga blogi kirjutamine tundus parema mõttena:D
Ja veel, peale selle, et ma chinese, tubab ja espanjol olen, öeldi mulle täna veel ka americano.
26.1.12
Hommikul käisime Ungari tüdrukuga lasteaias, kus paar korda nädalas saame lastega tegelemas käia.
Peale lasteaaeda käisime turul. Sain omale jooksutossud ja ilusa vaiba oma tuppa:) Tutvusime ka tänu USA tüdrukule ühe müüjaga, kes on nõus meid aitama turul asjade leidmisel ja õige hinna maksmisel. Protseduur näeb välja järgmiselt: astume tuttava mehe poodi sisse, istume, ajame juttu, siis ütleme, mida meil vaja on- tema käib ära, toob soovitud kraami (võimalusel erinevad variandid), meie valime välja, anname talle raha ja tema läheb teeb ostu meie eest ära. Põhimõtteliselt võiks öelda, et meil on nüüd personal shopper.
Õhtupoolikul panin kokku oma esialgse tegevusplaani. Naljakas, kui kodus püüdsin ma elueest rutiinist välja saada, siis siin ma tahaks väga, et juba väike rutiin tekiks. Ei taha väga iga hommik teadmatuses ärgata.
Igatahes, plaani järgi on mul iga päev midagi teha- eks näis kas see ka reaalsuses toimub.
25.1.12
Vaatamisväärsus...
Päikesekaitseks pähe seotud salli sätiti mulle igatpidi pähe ja kui ma sasipuntras olevad juuksed lahti tegin, siis kõik ahhetasid ja katsusid neid:D Huvitav kogemus igatahes.
Esimene keeletund...
Täna oli meil esimene mandinga keeletund. Manding on kohalik keel, mida Sedhious kõige enam kõneldakse.
Meelde tulid vanad head koolitunnid põhikoolis, kus kevade saabudes oli keskenduda raske. Siiski erinevalt eesti koolile juhtisid siin tähelepanu kõrvale uksest sisse piiluvad kitsed ja katusel jooksvad sisalikud.
Siiski saime palju targemaks.
Nüüd väike parandus. Meie kõigi nimed õigesti kirjutatult on järgmised:
Chiara- Jaara Jaata
Lisa- Aminata Jaata
Mina- Mariyaama Jaata
Jaata on siis meie perekonnanimi.
Emiline- Salii Masaali
Nikolett- Faatu Bintu Masaali
Gianfranco- Suleymaani Masaali
Ei saa mainimata jätta, et täna on eriti kuum päev. Netist vaatasin, et oli 36 kraadi, aga pakun, et päkese käes on kindlasti rohkem.
Peale lõunat käisime Chiaraga kohalikus raadiojaamas. USA tüdruk Amanda teeb seal iga kolmapäev saateid koos kohaliku kooli inglise keele õpetajaga. Tänased saatekülalised olid keskkooli english clubi liikmed. Üllatuskülalistena anti ka meile sõna.
Raadiosaadete tegemine tundub huvitav ja usun, et ka edaspidi saame nende tegemistes kaasa lüüa.
Õhtune plaan näeb ette käiku turul, kust loodan jooksutossud saada. Kuna ma ärkan iga hommik kõigist varem üles, siis mõtlesin, et hakkan jooksmas käima voodis passimise asemel. Pealegi on hommikuti õhk mõnusalt jahe ja tundub ainuke mõistlik aeg sportlikeks tegevusteks.
23.1.12
Hiinlane mis hiinlane…
Nädalavahetus oli üpris tegus. Laupäeval veetsime hommikupooliku kontoris ja mängisime läbi erinevaid situatsioone, mis meil siin ette võib tulla. Väga meeleolukas oli.
Lõuna ajal läksime festivali avatseremooniat vaatama. Tantsu, laulu ja rituaalide etendamisega olid esindatud eri eluvaldkondade esindajad. Riisikasvatajad etendasid oma tööd ja metsamehed rituaali, kus kõigi silme all lõigati kanal kõri läbi. Tubabidena ehk valgete inimestena saime koha esiritta ja vaade oli hea.
Õhtul käisime veel festivali raames linnapeal. Publikut meil jagus. Ahja, üks väike poiss küsis jälle, et kas ma olen hiinlane. Super.
Pühapäeva hommikupoolik möödus turul. Kaubavalik oli põnev. Suutsime Chiaraga muidugi ka lettide labürindis ära eksida. Suurt midagi ma ei ostnud, pigem viisin end valikuga kurssi, kui kunagi tahtmine millegi järele tuleb, siis tean.
Õhtul saime teiste vabatahtlike ja kahe USA tüdrukuga kokku, et puuvilju ostma minna. Ostsime arbuuse ja hunniku banaane ning läksime meie juurde nosima. Õhtu oli soe ja õhkkond mõnus. Meie pereema Ami valmistasi friikartuleid meile ja kuna teised on siiani ainult riisi söönud, siis vesistasid nad mõnuga suud.
Päev lõppes nagu ikka, õhtusöök pesu ja tudula.
20.1.12
Elu...
Kui me õhtul koju jõudsime, oli saabunud ka meie pereisa. Saime ka lõpuks oma Aafrika nimed. Chiara- Diara, Lisa- Ami ja mina – Maarjama. Ei midagi erilist. Teistele pandi ikka vägevad Aafrika nimed: Nicky-Fatoubintou, Emilie- Salimata’ ja Franco – Soleiman.
Õhtul pidi festivali raames toimuma kontsert. Kohale jõudsime 1,5 h hiljem, aga ilmselgelt ikka liiga vara. Meie jõudes oli rahvast juba palju, aga sel ajal pandi alles lava üles.
Kontserdi algust oodates jutustasime ühe juba tuttava kohalikuga haiglast. Kuna tal polnud meeles, kust keegi pärist oli, siis palus Lisa tal arvata, kes kust on. Pidime rääkima oma keeles ja selle põhjal pidi ta arvama. Enne kui mina midagi eesti keeles rääkida jõudsin, pakkus ta, et ma olen hiinlane, aga kui rääkima hakkasin, arvas ikka, et pigem korealane. Naerda saime kõvasti.
Õhtu oli jahe ja otsustasime peale 2 h ootamist hoopis koju minna.
Sellele vaatamata ei jäänud mul kontsert kuulmata. Oma voodis pikutades kuulsin seda just paraja volüümiga.
Esimene päev…
Päev algas kell 8. Hommikukohv joodud, istusime maja ees ja ajasime Chiara ja Lisaga juttu. Äkki helistas Bouba, et küsida, kus me oleme. Olime juba üle poole tunni kohtumisele hiljaks jäänud. Aeg lendab siin tõesti kiiresti. “Swiss have the clock but the africans have the time”.
Meie uue töökohani on 15 minuti tee. Kohale jõudes alustasime kohe nii iseenda kui ka oma motivatsiooni ja ootuste tutvustamisega. Samuti viis Bouba meid kurssi organisatsiooni tegemistega. Jutud räägitud läksime külla kohaliku haigla juhile ja peaarstile. Haigla juht oli hästi kursis nii Itaalia, Prantsusmaa ja Ungari poliitilise olukorraga. Eesti kohta ütles ta nii palju, et kuna ta minu riigi kohta midagi ei tea, järelikult pole meil midagi halvasti. Selged pildid.
Uskumatul kombel oli haiglast lahkudes käes juba lõuna ja aeg koju lõunasöögile minna. Söögid on siin head ja portsud suured. Enamjaolt pakutakse nii lõunaks, kui õhtuks riisi või kuskusi, kala ja köögiviljadega.
Õhtupoolik nägi ette igasugu ametnike külastamist. Linnapea, politseiülem jms. Selliseid viisakusvisiite teevad kõik uued, kes Sedhiousse kauemaks ajaks on tulnud. Ausalt võin öelda, et ma pole vist terve elu jooksul nii paljusid inimesi kättpidi tervitanud, kui siin 2 päeva jooksul.
Ma ei saa mainimata jätta siinset prügi teemat. Täna nägime, kuidas kamp naisi tänavatel prügi kokku riisusid, endale maskid ette tõmbasid, ja prügihunnikutele tule otsa panid. Ei oska küll veel öelda, kas inimesed suudaksid oma harjumusi muuta ning prügi sorteerida ja see ühte suurde prükkarisse panna, aga põhiprobleem on hetkel pigem see, et puudub organ, kes selle prügi ära viiks. Nii koguneb prügi tänavatele ja lihtsam viis sellest vabaneda on see ära põletada.
Igatahes, õhtul sain netis häkkida:).
Kell oligi juba 7, kui otsustasime koju sööma minna. Söök söödud jutud räägitud pesemas käidud tuttu ära.
Ahjaa, hulkuvaid koeri on siin vähe, prügikastikasse pole ma ühtegi näinud. See eest on siin palju prügikastinotsusid.
18.1.12
Sedhiou…
Laevasõit kestis üle 12 tunni ja jälle sain toolipeal magada. Vaatamata sellele oli kõik väga tore, sain teiste vabatahtlikega lähemalt tuttavaks.
Sadamasse jõudes käisime lähedal asuvas kohas söömas. Tegemist oli Bouba ülikooliga, saime tuttavaks ka kooli direktoriga.
Edasi algas pea 3 h sõit Sedhiousse. Kui kuskil külakeses seisma jäime oli auto ümber hunnik rahvast kõike head ja paremat pakkumas. Palavuse tõttu me neile kauba ostmisega head meelt ei valmistanud, tahtsime ainult vett juua, sest õues oli nii palav, et raske oli lausa hingata.
Kohale jõudes olime Chiara (itaalia), Lisa (prantsusmaa) ja mina esimesed, kes pere juurde viidi. Tegemist ei ole tavalise Senegali perega. Kokku on neid ainult 5- pereema, pereisa, tädi ja kaks väikest poega. Tavaliselt on peres umbes 20 inimest- kõigi sugulaste jms’ga. Teised kolm Emilie (prantsusmaa), Gianfranco (itaalia) ja Nicky (ungari) sattusidki sellisesse tavalisse perekonda. Lapsi oli lugematul arvul. Kõik me saime oma uutes kodudes oma toa suure voodiga.
Asjad ära pandud, läksime linnapeale vett ja muud vajalikku ostma. Peab vist ära harjuma, et koguaeg tuleb Bonjour öleda ja ca va bien vastata, sest igal sammul on meil kohalike tähelepanu olemas. Õppisime ka wolofi keeles ära kuidas läheb- Nangedef ja läheb hästi- Nunguefy .
Kuna seljataga oli pikk teekond, läksime kõik oma kodudesse. Sõime kõhud täis, pakkisime natuke asju lahti ja läksime õue lastega mängima. Meil on maja ees suur betoonist väljak mida ümbritseb aed ja kohe leidsingi koduste sõprade kingitud kriitidele kasutust. Lapsed olid vaimustuse, samuti ka Chiara ja mina. Suutsime poole tunniga terve maja esise täis joonistada. Kunstiteosed valmis otsustasin, et on aeg käia pesus ja magama minna.
17.1.12
Pääsemine…
Nagu ka minu riiki mitte lubamine tuli ka luba väga ootamatult. Äkitselt ilmus välja politsei, ütles, et pean temaga kaasa minema ja saatiski uksest välja õue. Õues oli soe, mõnus tuul paitas mu põski ja õhk oli täis magusat lõhna. Väljas Boubat oodates sain ühe Aruuba kutiga tuttavaks, kes oli eilsest lennujaamas ja pääses välja koos minuga. Arutasime pikalt siinse olukorra üle. Jõudsime järeldusele, et kõik on ainult läbirääkimiste küsimus. Kui oled hea jutumees, saad kõike nii nagu Sa tahad, sest mingit seaduste järgimist või korda ei näi eksisteerivat. Seda ei saa pahaks panna, tuleb võtta seda pigem kui kultuuri osana.
Praegu olen Bouba juures, sain pesemas käia ja raha vahetamas. Väga õige tegu oli peale pesu plätud jalga jätta, teades, et pean välja minema. Nimelt paljudes kohtades siin asfalti pole, on liiv. Bouba andis ka edaspidiseks näpunäiteid, kuidas poest asi õige hinnaga kätte saada ning mida ma kindlasti mitte süüa ei tohiks. Nüüd ootame teisi vabatahtlike, et sööma hakata. Õhtul 5 ajal lähme sadamasse, kust alustame oma teekonda Sedhiousse. Laevareis kestab päris kaua, täpset aega ma ei tea, aga öösel oleme igatahes laevas. Edasi sõidame kodulinna Sedhiousse.
Mul on ikka nii hea meel, et asi lahenes ja saan koos teistega minna.
Minu kodu Airport Léopold Sédar Senghor..
Mööda sai saadetud järjekorde tore öö lennujaamas. Tegelikult ei saa kurta, mul oli seltsis Itaalia vabatahtlik Chiara. Rääkisime pikalt ja uni tuli meil õnneks samal ajal peale. Magama pidime kahekesi ühel kolmekohalisel toolil, mis jäi üpris kitsaks. Mina ei tahtnud teda segada ja tema mind, nii me siis üritasime poole ööni ühes asendis olla. Sääsed sõid meid mõnuga ja see tegi olukorra raskemaks. Siiski imekombel magada me saime natuke. Hommiku poole ööd vabanes teine pink ja Chiara läks sinna magama.
Äraksime kell 8. Peagi tuli meiega jutustama üks vanem meesterahvas (moslem), kes oli pärit Bangladeshist. Uuris meie kohta, et kust pärist oleme ja mis me siin teeme. Muidugi ülistas ta islamit ja tegi head promotööd lootes meid ka vist oma usku pöörata. Peale huvitavat jutuajamist läksime kohvikusse hommiku kohvi jooma. Kohvikust avanes tänu läbi suurte akende ilus vaade. Tekkis kohe tahtmine välja minna. Naljakas tunne on see, et ma ei tohi teha midagi nii tavalist nagu uksest välja õue minemine. Nagu oleks vangis. Omaette kogemus.
Nagu ka eile, on lootus suur, et saan siit peagi minema. Eks päevapeale selgub, mis mind ees ootab.
Väike hirm selles osas on sees, kuna täna on kurjade onude vahetus tööl. Eile olid noored ja lootusrikkad, aga nagu ka üleeile, on täna vanad ja kurjad onud tööl. Juba hommikul mõnitati mind, et mul ikka veel sinine pass on, et ma pole oma kehtivat passi uue punase vastu välja vahetanud. Ma olen ikka nii ajast maas.
Kõige selle juures õnneks mul tuju väga nullis pole. Eile tuli küll paar korda pisar silma ja kõik tundus nii lootusetu, aga õnneks see läks üle, kui teised vabatahtlikud mind vaatama tulid.
Igatahes, ootan nüüd Boubat ja loodan parimat. Äkki ikka lastakse mind õue ja saan kuskil pesemas käia, korralikult süüa ja pehmes voodis põõnutada.
Hoian teid kursis!
16.1.12
Jõudmine...
15.1.12
Minek...
Otsuse, et lähen 6 kuuks Senegali vabatahtlikuks, võtsin vastu novembris. Kõik käis väga kiiresti. Kandideerisin, paar päeva hiljem käisin saatvas organisatsioonis jutul ja selguski, et olen valitud ning kui tõesti ikka tahan, on mul võimalus sõita pooleks aastaks Senegali. Võtsin aega mõtlemiseks, kuigi sisimas teadsin, et variant et ma ei lähe pole mõeldav. Oma “jah” sõna öelnuna hakkasin kohe ettevalmistusi tegema. Peamine ja kõige tõsisem ettevalmistus oli prantsuse keele õppimine kuna endise Prantsuse koloniaalriigina on Senegalis kasutusel prantsuse keel. Muidugi pidin ka hulganisti vaktsiine tegema.
Pere ja sõbrad võtsid uudise vastu positiivselt- mul on väga vedanud, et mul selline pere ja sellised sõbrad on! Tean, et nad toetavad mind alati. Ilma selleta oleks raske. Huh, asi muutub siin nüüd natuke emotsionaalseks...
Natuke siis ka minu seiklustest teel Senegali.
Teadsin, et saan juba Tallinnas kõik check-in’d ära teha. Südamerahus sammusin leti äärde ning ulatasin tüdrukule oma paprid. Tükk aega otsiti süsteemist Dakari lennujaama, mis lõpuks ka leiti, kuid siis selgus, et mul pole viisat ega ka garantiikirja, mis tõendaks, et viisa kohapeal teen. Suhteliselt kõhedaks võttis, kui tüdruk ütles, et nad ei saa mind nii sinna lasta. Mõtlesin, et kas ma nüüd ei saagi minna. Tüdruk lisas veel, et võin Brüsselini check-in’i ära teha, kuid riskiga, et sealt edasi mind Dakari lennule võibolla ei lasta. Nojah siis, lootsin ja palvetasin, et ikka lastakse ja nii ma läksingi.
Tallinn-Amsterdam lend oli jube, uni oli, aga magada ei saanud kuna peas keerutas mõte, mis ma siis teen, kui mind ei lubata minna. Isegi süda läks pahaks ja lennul pakutud heeringavõileib jäi proovimata. Amsterdami jõudes konsulteerisin Liisbetiga, kes käis eelmine aasta Senegalis vabatahtlikuna, et kas ka tal midagi taolist oli. Vastus oli eitav. See rahustas mind natuke maha.
Lend Amsterdamist Brüsselisse oli tore. Brüssel on Amsterdamist täpselt kahe küpsise söömise aja kaugusel. Kui õhku olime tõusnud, pakuti meile küpsiseid ja mahla ning kui ma oma teise küpsise söömist lõpetasin, hakkasime juba maanduma.
Brüsseli lennujaam pole küll väga suur, aga võin öelda, et mõned kilomeetrid kõndisin ma küll maha. Kõigepealt siis pagasile järgi ja siis uuesti check-in’i. Oma papreid ulatades tegin armsa näo pähe ja naeratasin, lootes, et kui ka siin viisa puudumine probleemiks osutub, siis halastavad nad mu peale. :D Uuriti ja puuriti küll kaua mu passi, aga lõpuks viisa puudumine probleemiks õnneks ei osutunud kuna mul on ka tagasisõidu pilet olemas. JUMAL TÄNATUD! Tänasin mitu korda ja kablutasin rõõmsalt oma väravat otsima. Informeerisin ka koduseid, kes mind juba õhtul koju ootasid:D Tallinnas tegin nalja, et noh, kui ei lasta Dakari, siis olen õhtul kodus tagasi.
Aga jah, nüüd ma siin Brüsselis siis istun ja ootan oma lendu. Nett on tasuline ehk siis olen netitu. Aga ega aega raisku saa lasta minna, võtsingi kätte, et midagi kirjutada☺
Lennujaamades on alati põnev, praegu mul siin seljataga ootavad arvatavasti Senegaallased ka
sama lendu...mingi hetk läks jube laat lahti, aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid üritan sellega harjuda.