Üle nädala tagasi palus meid Niki ja Franco siinne isa Papalay (tööl ka meie kõigi kolleeg), kaasa Sathioumi, kus pidi toimuma kultuuripäev ja teda, kui sealse keskkooli ristiisa oodati kõnet pidama. Meid palus ta kaasa, et korraldaksime lastele mänge. Olime muidugi hea meelega nõus minema.
Küsimusele, kus Sathioum täpsemalt asub, vastati, et see on lähedal asuv külake. Ja jah...muidugi oli.
Teisipäeva pärastlõunal, kui kaasa oli pakitud kõik mängudeks vajalik varustus, asusime Sathioumi poole teele.
Saime kõik, Niki, Lisa, Papalay ja mina, garaazis kokku pool 4.
Ei midagi uut, minema Sédhioust saime pool 6. Pool tundi bussisõitu ja jõudsime pisikesse sadamasse jõekaldal, kus ootas meid paadike.
Mhmh, lähedalasuv külake asus teisel kaldal. 20 minutit paadisõitu ja olime teisel kaldal, kus ootas meid takso, mis viis meid küla keskusesse. Siiski, see polnud veel Sathioum. Poole tundi sai bussi oodatud ja pool tundi veel ka bussiga sõidetud, kui lõpuks pimedas saabusime Sathioumi. Kuna meie pereema oli ka seal koos pisikese Bernardoga, otsustasime enne ööbimispaika minekut nende juurest läbi astuda. Mõlemad rõõmustasid väga meid nähes- rõõm oli vastastikune:)
Veel pool tundi kõndimist äikesevälgutamise saatel ja olimegi Massalicoundas, kus meid oodati. Esimest korda Senegalis olles ei pakutud meile pere juures süüa. Anti lihtsalt kott sibula, sardiinide ja leivaga kätte, et tehke ise. Olime väsinud ja pahurad ka natuke seetõttu, et peale pikka teekonda ise veel süüa ka pidime tegema. See selleks, ega riisi enam jaksagi süüa ja võileib õhtusöögiks sobis täitsa kenasti. Kõhud täis ajasime natuke juttu ja siis tuli Papalay lagedale teatega, et ega me seal ööbigi. Öömaja pidi meile ta hea sõber pakkuma, kes elas õnneks ainult paar tänavat eemal.
Lõpuks sinna kohale jõudes oli kell juba päris palju ja enamus pererahvast magas. Perepea näitas meile kätte meie toa, kus oli suur voodi ja madrats põrandal- täitsa paras meile kolmele. Jagasime kohe sõbralikult ära, et Niki ja mina magame voodis ja Lisa põrandal. Ennast mõnusalt kerra kerinuna ja pooleldi unemaal olles sadasid sisse kaks naist, üks pool paljas (või noh, palja ülakehaga, mis siin pole mingi haruldane nähtus just, aga siiski), kes ennast Lisa kõrvale mõnusalt sisse seadis. Me ei teadnud kohe mida teha, aga noh, peale natukest naeru otsustas Lisa siiski meie kõrvale kolida. Poole öö ajal kolis Niki põrnadale magama kuna öö oli ikka üle mõistuse kuum. Lisa jällegi arvas, et jahedam on teistpidi magada ja kui ma hommikul ärkasin, siis esimese asjana olid Lisa varbad mu vaatevinklis.
Hommik algas vara, juba pool 7 ärkasime ja raske kuuma öö üle elanuna nägime välja nagu oleks eelmine õhtu kõvasti pidutsenud- kõigil silmad krõllis ja olek kahtlane.
Hommikusöögiks pakuti ka monot, mis maitses väga kehvasti. Peale seda tahtsid kõik meiega suhelda, aga meie olime pigem sellises tujus, et oleks kuhugi jahedasse peitu ära pugeda tahtnud.
Siiski, seda võimalust meile ei antud, pidime minema kooli külastama ja sealsete õpetajatega suhtlema.
Keskpäeval oli ette nähtud Papalay kõne ja meie poolt pidas kõne ka Lisa. Peale kõnesid ründasid õpilased meid- kõik tahtsid pilti teha meist või meiega.
Sellele järgnes klassiruumide külastus, kust ühest leidsime kitsetalled, keda ma ilmselgelt jälle piinata otsustasin.
Plaaniväliselt võtsime vastu otsuse ka banaanikasvandust külastada.
Teepealt haakisime sappa lastekamba, kes terve tee mu kätt kas silitasid või musitasid ning kellele mu käsi ei jätkunud, siis silitati salaja mu juukseid seljatagant.
Uuesti külla tagasi jõudnunda saime kokku oma pereema ja pereisa õdedega, kellega natuke jutustasime.
Lõunasööki õnneks pakuti meile kaks korda, peale mida olime täitsa zombid kuna kuuma ilmaga nii suurt kõhutäit seedida on üpris kurnav.
Pidevast mürglist ööbimispaigas väsinuna otsustasime jalgaplli vaatama minna, mis aga meie kohale jõudes veel alanud polnud. Äkitselt nägime aga võimalust cashew nuti sallu jalutama minna.
Kõndisime pea 10 minutit kuni enam midagi peale linnulaulu kuulda polnud. Nosisime iga teise puu juures cashew nutte ja seadsime ennast lõpuks ühe puu alla istuma.
Kuna mina kaua istuda ja higistada enam ei suutnud, hakkasin sügavamale võpsikusse jalutama. Hiljem liitusid minuga ka teised, jalutasime pikalt kuni jõudsime uue külani. Olime janused ja otsustasime vett küsima minna. Siiski, seda me küsida ei jõudnud kuna meid istutati kohe küla keskele platsile ja terve külarahavas tuli meid vaatama ja uurima, mis me seal teeme. Õnneks kaua meid piinata ei saadud kuna otsustasime küla tüdrukutega, kes olid ennast väga uhkelt õhtuseks kontserdiks üleslöönud, tagasi Sathioumi jalutada.
Tagasi Sathioumis käisime pesutamas, sõime õhtust, lasime leiba-luusse ja keskööl asutasime ennast kontserdile. (Siis tuli meil ka meelde, et olime täitsa poolteadlikult unustanud lastele mänge korraldada:D Samas keegi meile seda meelde ka ei tuletanud, seega polnud vast väga hullu).
Sathioumis elab palju balante (etniline grupp Senegalis). Enne seda polnud me nendega väga kokku puutunud, seega ootasime huviga, kuidas nende tantsud ja laulud välja näevad. Võrreldes mandinkade ja dioladega oli erinevus tantsudes see, et tantsiti rohkem ühe jalapeal ja nii mehed kui naised tantsisid kõik koos. Mandinka kultuuris on mehed ja naised enamjaolt eraldi ja diolad tantsivad kahe jalaga (ilmselgelt üks parimaid kirjeldusi minu poolt :D).
3 ajal sätitasime ennast magama, et kell 6 tagasi teed Sédhiousse alustada. Õnneks läks kõik sujuvalt ja juba 11 olime kodus tagasi:)
