Sündmused..

Seoses valmistega on häiritud nii meie, kui ka kogu küla igapäeva elu. See nädal lasteaias polnudki meil midagi teha, kuna lapsi lihtsalt polnud. Selles, et keegi meid olukorrast ei informeerinud, pole midagi imestama panevat. Samuti jäid ära ka mõned keeletunnid ja meie english clubi kohtumised.

Reedel käisime juba ammu plaanitud Kéréwani kooli ristimise aastapäeva üritusel. Kuna selle kooli ristiema on eelmine Eesti vabatahtlik Liisbet, siis palus ta mul sel päeval neid külastada ja üle anda tema kingitus- pastakad, kriidid ja väiksed tahvlid lastele.
Üle eelmine reede, kui Kéréwani kooli direktoriga kohtusin, tuli välja, et selleks päevaks plaanitakse suurt tseremooniat ja minult oodatakse kõnet.
Eile kohale jõudes oli meid vastu võtmas palju inimesi. Juba kooli poole kõndides kuulsime laste laulu, lähemale jõudes nägime, et lapsed olid moodustanud tunneli, millest läbi pidime kõndima. Tseremoonia toimus ühes klassiruumis, kuhu etteotsa oli seatud laud meile kõigile kuuele. Laual olid lilled ja kõik nägi välja väga ilus ja ametlik.
Alustuseks tutvustati meile kooli "juhtukonda" ja muid tähtsamaid küla tegelasi. Siis tuli minu kord rääkida. Usun, et enamus, kes mind tunnevad, teavad kui hea meelega ma suure publiku ees esinen. :D Nali naljaks. Seekord pabistasin miljon korda rohkem, kuna pidin kõne pidama prantsuse keeles. Uskumatul kombel suutsin ennast kokku võtta ja ilusa etteaste teha. Ennast kiitmast ma ei väsi- ma olen ikka üli rahul endaga!:D
Tseremoonia lõpus loeti veel mitu luuletust Liisbeti kohta ja kui tuli aeg kingitus üle anda, selgus, et nad olid ka meile kingi teinud. Saime SUUUUUURE koti täie banaane. Kõigil läksid silmad särama.

Peale tseremooniat külastasime veel külavanemat, kellega koos palvetasime ja kes meile kõigile edukat tulevikku ennustas. Samuti lubati meil külastada mosseed, mis oli alles hiljuti ehitatud. Väga uhke nägi välja.

Mossee külastusega lõppeski meie Kéréwani visiit.

Loodan peagi teistelt pilte saada, et Teile ka fotoreportaaš teha!

Seniks, ilusat nädalavahetuse jätku! Ma nüüd ära basseini äärde peesitama!

Fakt

Juba pikemat aega mõistatasin, miks naised oma pea peal olevates suurtes kaussides sütt turule tassivad ja seda seal müüvad. Täna lõpuks viisin kaks asja kokku- meie pereema tegeles triikimisega ja kasutas vanakooli triikrauda, mis toimib kuumade süte mõjul. Ehk siis väga vajalik tooraine majapidamistöödeks.
Pole ehk teab mis üllatav fakt paljude jaoks, siiski mind see natuke hämmastas.

Uskumused

Peale selle, et siin on enamus asju minu loogikavastased, on siin ka minu jaoks üpris naljakad uskumused.
Paar päeva tagasi olid meil kodus külalised. Söödi õhtust ja jutustati niisama. Kell hakkas 10 saama ja Chiara ütles, et läheb käib nüüd pesemas ära. Selle peale läksid külaliste silmad suureks ja öleda, et nojah, Sina pole kohalik, et vast pole hullu nii hilja pesta, aga ükski kohalik, ei julge peale kella 7't õhtul pesema minna. Lihtne põhjus asjaolule on see, et kardetakse nõidu. Siin pidid nõiad just peale 7't liikvel olema ja pesevaid kohalikke jahtima. Nii sain mina jutust aru:D
Üleüldse, kui kellelgi pea valutab või ükskõik mis, ja nad ise ei tea mis valu põhjustab, on kindlasti mängus nõia käsi.

Väljasõit...

Umbes nädal tagasi otsustasime minna festivalile La Fete du Vin de Palme du Riz Nouveau et des Autres Produits Locaux, mis toimus Sedhioust natuke lääne pool kohas nimega Oussouye. Asukoht sobis meile suurepäraselt kuna meie mentori Bouba vanemad elavad seal, seega oli meil öömaja olemas.

Sõitu Oussouyesse alustasime reede hommikul 8 ajal. Kuna teepeale jäi Casamance piirkonna üks suuremaid keskuseid nimega Ziguinchore, siis otsustasime ka sealt läbi minna. Tegelikult oli meil kõigil juba ammu suur soov sealsele turule minna. Shedious pole tarbekaupade valik just kiita ja ka hinnad on üpris soolased. Ziguinchores aga on kaubavalik suurepärane ja ka hinnad on mõistlikud st. kaubelda annab ikka üle poole võrra odavamaks. Kokkuvõttes oli turul käik saagirikas meie kõigi jaoks.

Ziguinchorest edasi Oussouyesse sõitsime tavapärase ülerahvastatud ja sõidukõlbmatu bussiga. Meeldiv sõit kestis üle tunni.

Kui siiani olime arvanud, et olime Senegalist aimu saanud puhtalt Dakari ja Sedhiou näol, siis nüüd tean, et eksisime. Oussouyes bussist välja astudes tundsime kõik esimese asjana puhast värsket õhku, mida me üle 3 nädala oma kopsudes tundnud polnud. Tänavatel polnud seda punast vastikut liiva, tee ääred polnud täis prügi ja keegi ei hõiganud meile igal sammul “tubaab”. Olime kõik meeldivalt üllatunud ja sepitsesime juba esimesest õhtust alates plaani Oussouyesse jäädagi ning Sedhiousse enam mitte kunagi tagasi minna:D

Kui asjad ära olime pannud, otsustasime festivali õhtust programmi külastada. Nagu ikka, mingit erilist programmi polnud, lihtsalt mängiti traditsioonilisi Senegali lugusid ja tantsiti traditsioonilisi tantse. Täiesti uskumatu ikka, kui hästi kõik inimesed siin tantsivad. Üritasime ka proovi teha, aga no meie kehad ei ole nende tantsude jaoks loodud.

Kuna laupäevane festivali programm algas alles õhtul, otsustasime hommikul päevaks Cap Skirringusse minna, mis on üpris turistikas Atlandi ääres. Oussouyest on see ainult pooletunni tee kaugusel.

Kuna päev oli kuum, siis vudasime kõik bussist maha saades ruttu ranna poole. Juba kaugelt oli suuri laineid näha. Algul olin suht skeptiline, et kas ikka tasub nii suurte lainete keskele ronida, lõpuks olin aga viimane, kes veest välja oli nõus tulema.

Õhtul tagasi jõudes ja õhtusöögi lõpetades otsustasime festivalile mineku asemel magama minna:D

Pühapäeva hommikul läksime kirikusse Jumalateenistust kuulama/vaatama. Kui Sedhious elavad enamjaolt Mandinkad või Wolofid, kes on üldjuhul moslemid, siis Oussouyes elavad Diolad, kes on enamuses kristlased. Tagasi Jumalateenistuse juurde tulles...ilmselgelt erines see meile tuttavast monotoonsest jutlusest. Tervelt 2 tundi kestis tants ja trall.

Ülejäänud päeva olime festivalil, kus jällegi suurt midagi ei toimunud. Nägime ära traditsioonilise Diola tantsu ning kohalikud räpparid tegid ka oma väiksed etteasted.

Eile hommikul väljas terassil päikese käes hommikust süües ei tahtnud endiselt keegi mõelda, et peame 5 tunnitee kaugusel asuva Sedhiou poole teele asuma.

Siiski, ma olen ülimalt õnnelik, et siin Senegalis on selliseid kohti, mis on puhtad nii õhu, kui tänavate poolest. Need on head kohad, kuhu põgeneda, kui tõesti turgutuseks vajadus tekib.

Sai päris pikalt puhatud, nüüd tuleb reaalsusesse tagasi naasta ja uuesti tööle asuda.

Hetkel veel valge pluusiga...




Vetsumajandus...

...

Piinlik lugu, laupäeval unustasin täitsa ära, et on Muhammadi sünnipäev. Kõik moslemid tähistasid seda suure kuskusi söömisega. Samuti oli ka meie peres Adama sünnipäev. Käisime hommikul turult talle kinki otsimas- leidsime ilusad kõrvarõngad. Siiski tema sünnipäeva ei tähistatud. Üldse pole siin kombeks sünnipäevade tähistamine. Põhjuseid on erinevaid, aga peamised on rahapuudus või see, et ei teata oma sünnipäeva.

Pühapäev möödus siis basseini ääres. Õhtupoolikul sai ka natuke pesu pestud.

Täna oli meil koosolek Enfance et Paix töötajatega. Senegaallasetel ikka meeldib koosolekuid korraldada. Jutustada tunde tühjast tähjast ilma mingeid otsuseid langetamata. Ei saa midagi ära otsustada, siis ei oleks mõtet ju ka uut koosolekut korraldada. Minu jaoks natuke tüütu istuda kolm tundi niisama ei millestki lobisedes.

Peale lõunat käisime naaberkülas, Boussalas, kuhu ehitatakse välikäimlaid. Ehk siis majast 5 m eemale kaevatakse kaks 1,5 m sügavust auku kuhu peale käib betoonist kaas (kaane sees on siis veel omakorda auk ja koht jalgele). Kaks tükki ehitatakse sellepärast, et ühte saab kasutada 3 aastat, siis võetakse kasutusele teine. Esimene puhatsatakse siiski ära ja peale 3 aastat võetakse jälle see kasutusele. Igatahes, puhas luksus on nende jaoks see auk maa sees, sest siiani ajasid nad omi asju nii, et kaevasid iga kord väikse augu maasse, tegid oma asja ära ning hiljem kraapisid liiva peale. Segane jutt, loodan siiski, et saate mu jutu mõttest aru.

Mainimata ei saa jätta ka naaberküla lapsi, kes kõik näost tolmused olid. Sedhious sees on lapsed enamjaolt pestud ja kasitud.

Tundub, et ma nägin täna maitsev välja kuna üks laps otsustas mu kätt väga isukalt lakkuma hakata, teine samal ajal silitas mu varbaid. Iga päev olen ma hämmingus, kui suurt huvi me siinsetele inimestele pakume.

Ahja, tark tegu oli selga panna valge pluus. Pesust tulnud puhas valge pluus ajas lastel näpud sügelema. Lõpuks rippus kolm last mu küljes hoides kinni mu pluusist. Nüüd mu pluus enam puhas ja valge pole.

Töönädal...

See nädal sai tõesti ka midagi kasulikku ära tehtud. Kolmapäeval alustasime päeva enda harimisega ehk siis mandinka keeletunniga.

Peale tundi olime kutsutud Enfance et Paix kooli english clubi koosolekule. Valiti uus english clubi nõukogu, kuhu etteotsa taheti kõiki meid paigutada. Siiski suutsime neile selgeks teha, et tegemist on nende klubiga ja meie oleme olemas, kui neil abi vaja on. Presidendid ja sekretärid valitud leppisime kokku, et hakkamegi iga kolmapäev kohtuma. Erandkorras ka laupäeviti. Mul oli nii hea meel näha, et huvilisi oli palju, pea 30 inimest. Nende hulgas oli paar noort, kes silma paistsid ja tõesti südamega asja juures tundusid olevat.

Lõuna ajal käisin koos Nikiga raadios, kus inglise keelse saate raames rääkisin Eestist. Peale Niki ei teadnud keegi, kus Eesti asub ja kuuldes, kui külm hetkel seal on, tundsid nad mulle südamest kaasa, sest meil on sama palju või rohkemgi veel plussis. Teiste külalistena olid saates veel ka kohaliku keskkooli english clubi liikmed. Üks noormees oli luuletuse kirjutanud, mis rääkis Casamancest, kuidas kunagi selles piirkonnas käis elu ja ärid õitsesid ning vaenust etniliste gruppide vahel- ja alati soovis, et poleks vaenu vaid oleks rahu...see oli niii hästi kirjutatud ja ette kantud, et ma olin südamepõhjani liigutatud. EMO :D

Siinsetel noortel on nii palju huvitavaid mõtteid, neil on ilusad unistused ja palju potensiaali, aga võimalusi on neil kahjuks vähe.

Peale saadet kohtusime ka raadio direktoriga, kes pakkus meile pühapäeva õhtuks tunnikest raadios, kus saame siis oma äranägemise järgi tegutseda. Rääkida millest tahame ja mängida oma muusikat.

Peale raadiot kontorisse tagasi jõudes, tuli välja, et Chiara oli lubanud kambale tüdrukutele kella 4st tegevusi korraldada. Kuna teda polnud, siis hakkas Franco neile inglise keelt õpetama. Kuna ta tundus hädas olevat, läksin talle appi. Õpetasime neile tähestikku. Kuna me mõlemad olime tähestikku lauldes õppinud, siis mõtlesime seda ka neile õpetada. Hea mõte, halb teostus. Me teadsime mõlemad erinevat varianti:D Siiski, kuna tegemist oli kamba tüdrukutega, siis paluti mul oma variant laulda ja sellele järgnes uskumatul kombel suur aplaus.

Selleks korraks tähestikuga piirdusime. Järgmiseks korraks peame koos midagi ette valmistama, et samasugust olukorda ei tekiks.

Peale tundi läksime Nikiga svamme tooma. Natuke linnast väljas on üks puu, millel on suured kaunad küljes, kauna ära koorides leiab seest svammi, mis veega pehmeks läheb. Õhtul kodus tegin kohe proovi ja ausalt öeldes palju parem, kui poesvamm.

Neljapäev algas lasteaias Case des Tout-Petits, kus Nikiga 3-4 aastastele lastele mänge korraldasime. Kokkuvõttes läks hästi, algul oli ainult natuke raske kuna nad ei suutnud keskenduda näiteks plaksutamisele vaid tegelesid meie vaatamisega.

Lõunast õhtuni olin seotud raadioga. Õhtul istusime Chiara ja 4 ajakirjanikuga raadios ja aitasime selle päeva uudiseid kokku panna. Suurim abi oli meist siis, kui uudistele sissejuhatavat muusikaklippi tehti. Saime fraase vahele hõigata. Päris palju nalja sai. Koju jõudsime alles peale kella 22.

Reede hommik algas kukkumisega. Ehk siis käisin jooksmas ja täitsa tühja kohapealt kukkusin upperkuuti. Käsi katki, põlv marraskil ja retukad lõhki. Midagi hullu õnneks pole, aga naerda sain kõvasti enda üle. Õnnetust nägid pealt ainult kolm putku pannud eeslit.

Joostud kukutud pestud söödud- lasteaeda.

Peale lõunat oli meil nagu ikka iga reede mandinka tund. Seal moodustasime lauseid- Franco taata boroo ehk Franco käib jooksmas. Muidugi ei saanud teised küsimata jätta, et kuidas on lause Mariyaama (käis kukkumas) kukkus...-Mariyaama boyi ta. Super. Oleme palju targemad selles osas.

Nii, kokkuvõte töönädalast tehtud, saan rahuliku südamega nädalavahetust nautima hakata!

Järgmise nädalani!

Kodu ja kodutee..

Kuna blogisse piltide laadimine võtab väga kaua aega, siis panen ma siia lingi, kel huvi, see vaatab.
https://picasaweb.google.com/114802056936111555868/KoduJaKodutee?authkey=Gv1sRgCKSEvfXW6pb_lgE
Kõigest paar pilti, mida eile-täna klõpsida jõudsin.