Sõitu Oussouyesse alustasime reede hommikul 8 ajal. Kuna teepeale jäi Casamance piirkonna üks suuremaid keskuseid nimega Ziguinchore, siis otsustasime ka sealt läbi minna. Tegelikult oli meil kõigil juba ammu suur soov sealsele turule minna. Shedious pole tarbekaupade valik just kiita ja ka hinnad on üpris soolased. Ziguinchores aga on kaubavalik suurepärane ja ka hinnad on mõistlikud st. kaubelda annab ikka üle poole võrra odavamaks. Kokkuvõttes oli turul käik saagirikas meie kõigi jaoks.
Ziguinchorest edasi Oussouyesse sõitsime tavapärase ülerahvastatud ja sõidukõlbmatu bussiga. Meeldiv sõit kestis üle tunni.
Kui siiani olime arvanud, et olime Senegalist aimu saanud puhtalt Dakari ja Sedhiou näol, siis nüüd tean, et eksisime. Oussouyes bussist välja astudes tundsime kõik esimese asjana puhast värsket õhku, mida me üle 3 nädala oma kopsudes tundnud polnud. Tänavatel polnud seda punast vastikut liiva, tee ääred polnud täis prügi ja keegi ei hõiganud meile igal sammul “tubaab”. Olime kõik meeldivalt üllatunud ja sepitsesime juba esimesest õhtust alates plaani Oussouyesse jäädagi ning Sedhiousse enam mitte kunagi tagasi minna:D
Kui asjad ära olime pannud, otsustasime festivali õhtust programmi külastada. Nagu ikka, mingit erilist programmi polnud, lihtsalt mängiti traditsioonilisi Senegali lugusid ja tantsiti traditsioonilisi tantse. Täiesti uskumatu ikka, kui hästi kõik inimesed siin tantsivad. Üritasime ka proovi teha, aga no meie kehad ei ole nende tantsude jaoks loodud.
Kuna laupäevane festivali programm algas alles õhtul, otsustasime hommikul päevaks Cap Skirringusse minna, mis on üpris turistikas Atlandi ääres. Oussouyest on see ainult pooletunni tee kaugusel. 
Kuna päev oli kuum, siis vudasime kõik bussist maha saades ruttu ranna poole. Juba kaugelt oli suuri laineid näha. Algul olin suht skeptiline, et kas ikka tasub nii suurte lainete keskele ronida, lõpuks olin aga viimane, kes veest välja oli nõus tulema.
Õhtul tagasi jõudes ja õhtusöögi lõpetades otsustasime festivalile mineku asemel magama minna:D
Pühapäeva hommikul läksime kirikusse Jumalateenistust kuulama/vaatama. Kui Sedhious elavad enamjaolt Mandinkad või Wolofid, kes on üldjuhul moslemid, siis Oussouyes elavad Diolad, kes on enamuses kristlased. Tagasi Jumalateenistuse juurde tulles...ilmselgelt erines see meile tuttavast monotoonsest jutlusest. Tervelt 2 tundi kestis tants ja trall.
Ülejäänud päeva olime festivalil, kus jällegi suurt midagi ei toimunud. Nägime ära traditsioonilise Diola tantsu ning kohalikud räpparid tegid ka oma väiksed etteasted.
Eile hommikul väljas terassil päikese käes hommikust süües ei tahtnud endiselt keegi mõelda, et peame 5 tunnitee kaugusel asuva Sedhiou poole teele asuma.
Siiski, ma olen ülimalt õnnelik, et siin Senegalis on selliseid kohti, mis on puhtad nii õhu, kui tänavate poolest. Need on head kohad, kuhu põgeneda, kui tõesti turgutuseks vajadus tekib.
Sai päris pikalt puhatud, nüüd tuleb reaalsusesse tagasi naasta ja uuesti tööle asuda.
No comments:
Post a Comment