Minek...

Kui ma mõned kuud tagasi oma reisisoovi tuhinas erinevatesse projektidesse kandideerimist alustasin, polnud mul aimugi, et täna 15. jaanuaril 2012 istun Brüsseli lennujaamas ja ootan oma lendu Dakari.

Otsuse, et lähen 6 kuuks Senegali vabatahtlikuks, võtsin vastu novembris. Kõik käis väga kiiresti. Kandideerisin, paar päeva hiljem käisin saatvas organisatsioonis jutul ja selguski, et olen valitud ning kui tõesti ikka tahan, on mul võimalus sõita pooleks aastaks Senegali. Võtsin aega mõtlemiseks, kuigi sisimas teadsin, et variant et ma ei lähe pole mõeldav. Oma “jah” sõna öelnuna hakkasin kohe ettevalmistusi tegema. Peamine ja kõige tõsisem ettevalmistus oli prantsuse keele õppimine kuna endise Prantsuse koloniaalriigina on Senegalis kasutusel prantsuse keel. Muidugi pidin ka hulganisti vaktsiine tegema.

Pere ja sõbrad võtsid uudise vastu positiivselt- mul on väga vedanud, et mul selline pere ja sellised sõbrad on! Tean, et nad toetavad mind alati. Ilma selleta oleks raske. Huh, asi muutub siin nüüd natuke emotsionaalseks...

Natuke siis ka minu seiklustest teel Senegali.

Teadsin, et saan juba Tallinnas kõik check-in’d ära teha. Südamerahus sammusin leti äärde ning ulatasin tüdrukule oma paprid. Tükk aega otsiti süsteemist Dakari lennujaama, mis lõpuks ka leiti, kuid siis selgus, et mul pole viisat ega ka garantiikirja, mis tõendaks, et viisa kohapeal teen. Suhteliselt kõhedaks võttis, kui tüdruk ütles, et nad ei saa mind nii sinna lasta. Mõtlesin, et kas ma nüüd ei saagi minna. Tüdruk lisas veel, et võin Brüsselini check-in’i ära teha, kuid riskiga, et sealt edasi mind Dakari lennule võibolla ei lasta. Nojah siis, lootsin ja palvetasin, et ikka lastakse ja nii ma läksingi.
Tallinn-Amsterdam lend oli jube, uni oli, aga magada ei saanud kuna peas keerutas mõte, mis ma siis teen, kui mind ei lubata minna. Isegi süda läks pahaks ja lennul pakutud heeringavõileib jäi proovimata. Amsterdami jõudes konsulteerisin Liisbetiga, kes käis eelmine aasta Senegalis vabatahtlikuna, et kas ka tal midagi taolist oli. Vastus oli eitav. See rahustas mind natuke maha.
Lend Amsterdamist Brüsselisse oli tore. Brüssel on Amsterdamist täpselt kahe küpsise söömise aja kaugusel. Kui õhku olime tõusnud, pakuti meile küpsiseid ja mahla ning kui ma oma teise küpsise söömist lõpetasin, hakkasime juba maanduma.
Brüsseli lennujaam pole küll väga suur, aga võin öelda, et mõned kilomeetrid kõndisin ma küll maha. Kõigepealt siis pagasile järgi ja siis uuesti check-in’i. Oma papreid ulatades tegin armsa näo pähe ja naeratasin, lootes, et kui ka siin viisa puudumine probleemiks osutub, siis halastavad nad mu peale. :D Uuriti ja puuriti küll kaua mu passi, aga lõpuks viisa puudumine probleemiks õnneks ei osutunud kuna mul on ka tagasisõidu pilet olemas. JUMAL TÄNATUD! Tänasin mitu korda ja kablutasin rõõmsalt oma väravat otsima. Informeerisin ka koduseid, kes mind juba õhtul koju ootasid:D Tallinnas tegin nalja, et noh, kui ei lasta Dakari, siis olen õhtul kodus tagasi.

Aga jah, nüüd ma siin Brüsselis siis istun ja ootan oma lendu. Nett on tasuline ehk siis olen netitu. Aga ega aega raisku saa lasta minna, võtsingi kätte, et midagi kirjutada☺

Lennujaamades on alati põnev, praegu mul siin seljataga ootavad arvatavasti Senegaallased ka
sama lendu...mingi hetk läks jube laat lahti, aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid üritan sellega harjuda.