Päev algas kell 8. Hommikukohv joodud, istusime maja ees ja ajasime Chiara ja Lisaga juttu. Äkki helistas Bouba, et küsida, kus me oleme. Olime juba üle poole tunni kohtumisele hiljaks jäänud. Aeg lendab siin tõesti kiiresti. “Swiss have the clock but the africans have the time”.
Meie uue töökohani on 15 minuti tee. Kohale jõudes alustasime kohe nii iseenda kui ka oma motivatsiooni ja ootuste tutvustamisega. Samuti viis Bouba meid kurssi organisatsiooni tegemistega. Jutud räägitud läksime külla kohaliku haigla juhile ja peaarstile. Haigla juht oli hästi kursis nii Itaalia, Prantsusmaa ja Ungari poliitilise olukorraga. Eesti kohta ütles ta nii palju, et kuna ta minu riigi kohta midagi ei tea, järelikult pole meil midagi halvasti. Selged pildid.
Uskumatul kombel oli haiglast lahkudes käes juba lõuna ja aeg koju lõunasöögile minna. Söögid on siin head ja portsud suured. Enamjaolt pakutakse nii lõunaks, kui õhtuks riisi või kuskusi, kala ja köögiviljadega.
Õhtupoolik nägi ette igasugu ametnike külastamist. Linnapea, politseiülem jms. Selliseid viisakusvisiite teevad kõik uued, kes Sedhiousse kauemaks ajaks on tulnud. Ausalt võin öelda, et ma pole vist terve elu jooksul nii paljusid inimesi kättpidi tervitanud, kui siin 2 päeva jooksul.
Ma ei saa mainimata jätta siinset prügi teemat. Täna nägime, kuidas kamp naisi tänavatel prügi kokku riisusid, endale maskid ette tõmbasid, ja prügihunnikutele tule otsa panid. Ei oska küll veel öelda, kas inimesed suudaksid oma harjumusi muuta ning prügi sorteerida ja see ühte suurde prükkarisse panna, aga põhiprobleem on hetkel pigem see, et puudub organ, kes selle prügi ära viiks. Nii koguneb prügi tänavatele ja lihtsam viis sellest vabaneda on see ära põletada.
Igatahes, õhtul sain netis häkkida:).
Kell oligi juba 7, kui otsustasime koju sööma minna. Söök söödud jutud räägitud pesemas käidud tuttu ära.
Ahjaa, hulkuvaid koeri on siin vähe, prügikastikasse pole ma ühtegi näinud. See eest on siin palju prügikastinotsusid.
No comments:
Post a Comment