Elu...

Täna jõudis meile lõpuks kohale, et kui me jääme hiljaks, siis siin oleme me ikka kohal liiga vara. Nimelt see nädalavahetus toimub siin Sedhious üritus nimega Festival Balenuger (Festival of Rythems et Danses Traditionels de Sedhiou). Päevakava algas konverentsiga, mis pidi algama kell 9. Meie jõudsime sinna kell 11, ehk siis täpselt alguseks. Kuna räägiti prantsuse keeles ja aktsendga, siis suurt ma aru ei saanud. Teadsin ainult, et sõnavõtsid erinevate valdkondade bossid.

Kui me õhtul koju jõudsime, oli saabunud ka meie pereisa. Saime ka lõpuks oma Aafrika nimed. Chiara- Diara, Lisa- Ami ja mina – Maarjama. Ei midagi erilist. Teistele pandi ikka vägevad Aafrika nimed: Nicky-Fatoubintou, Emilie- Salimata’ ja Franco – Soleiman.

Õhtul pidi festivali raames toimuma kontsert. Kohale jõudsime 1,5 h hiljem, aga ilmselgelt ikka liiga vara. Meie jõudes oli rahvast juba palju, aga sel ajal pandi alles lava üles.

Kontserdi algust oodates jutustasime ühe juba tuttava kohalikuga haiglast. Kuna tal polnud meeles, kust keegi pärist oli, siis palus Lisa tal arvata, kes kust on. Pidime rääkima oma keeles ja selle põhjal pidi ta arvama. Enne kui mina midagi eesti keeles rääkida jõudsin, pakkus ta, et ma olen hiinlane, aga kui rääkima hakkasin, arvas ikka, et pigem korealane. Naerda saime kõvasti.

Õhtu oli jahe ja otsustasime peale 2 h ootamist hoopis koju minna.
Sellele vaatamata ei jäänud mul kontsert kuulmata. Oma voodis pikutades kuulsin seda just paraja volüümiga.