Mööda sai saadetud järjekorde tore öö lennujaamas. Tegelikult ei saa kurta, mul oli seltsis Itaalia vabatahtlik Chiara. Rääkisime pikalt ja uni tuli meil õnneks samal ajal peale. Magama pidime kahekesi ühel kolmekohalisel toolil, mis jäi üpris kitsaks. Mina ei tahtnud teda segada ja tema mind, nii me siis üritasime poole ööni ühes asendis olla. Sääsed sõid meid mõnuga ja see tegi olukorra raskemaks. Siiski imekombel magada me saime natuke. Hommiku poole ööd vabanes teine pink ja Chiara läks sinna magama.
Äraksime kell 8. Peagi tuli meiega jutustama üks vanem meesterahvas (moslem), kes oli pärit Bangladeshist. Uuris meie kohta, et kust pärist oleme ja mis me siin teeme. Muidugi ülistas ta islamit ja tegi head promotööd lootes meid ka vist oma usku pöörata. Peale huvitavat jutuajamist läksime kohvikusse hommiku kohvi jooma. Kohvikust avanes tänu läbi suurte akende ilus vaade. Tekkis kohe tahtmine välja minna. Naljakas tunne on see, et ma ei tohi teha midagi nii tavalist nagu uksest välja õue minemine. Nagu oleks vangis. Omaette kogemus.
Nagu ka eile, on lootus suur, et saan siit peagi minema. Eks päevapeale selgub, mis mind ees ootab.
Väike hirm selles osas on sees, kuna täna on kurjade onude vahetus tööl. Eile olid noored ja lootusrikkad, aga nagu ka üleeile, on täna vanad ja kurjad onud tööl. Juba hommikul mõnitati mind, et mul ikka veel sinine pass on, et ma pole oma kehtivat passi uue punase vastu välja vahetanud. Ma olen ikka nii ajast maas.
Kõige selle juures õnneks mul tuju väga nullis pole. Eile tuli küll paar korda pisar silma ja kõik tundus nii lootusetu, aga õnneks see läks üle, kui teised vabatahtlikud mind vaatama tulid.
Igatahes, ootan nüüd Boubat ja loodan parimat. Äkki ikka lastakse mind õue ja saan kuskil pesemas käia, korralikult süüa ja pehmes voodis põõnutada.
Hoian teid kursis!
jee, et välja said! käisin täna Margitile su raamatut viimas ja rääkisin talle ka, et sa pääsesid vangist! kalli!
ReplyDelete