Sedhiou…

Laevasõit kestis üle 12 tunni ja jälle sain toolipeal magada. Vaatamata sellele oli kõik väga tore, sain teiste vabatahtlikega lähemalt tuttavaks.

Sadamasse jõudes käisime lähedal asuvas kohas söömas. Tegemist oli Bouba ülikooliga, saime tuttavaks ka kooli direktoriga.

Edasi algas pea 3 h sõit Sedhiousse. Kui kuskil külakeses seisma jäime oli auto ümber hunnik rahvast kõike head ja paremat pakkumas. Palavuse tõttu me neile kauba ostmisega head meelt ei valmistanud, tahtsime ainult vett juua, sest õues oli nii palav, et raske oli lausa hingata.

Kohale jõudes olime Chiara (itaalia), Lisa (prantsusmaa) ja mina esimesed, kes pere juurde viidi. Tegemist ei ole tavalise Senegali perega. Kokku on neid ainult 5- pereema, pereisa, tädi ja kaks väikest poega. Tavaliselt on peres umbes 20 inimest- kõigi sugulaste jms’ga. Teised kolm Emilie (prantsusmaa), Gianfranco (itaalia) ja Nicky (ungari) sattusidki sellisesse tavalisse perekonda. Lapsi oli lugematul arvul. Kõik me saime oma uutes kodudes oma toa suure voodiga.

Asjad ära pandud, läksime linnapeale vett ja muud vajalikku ostma. Peab vist ära harjuma, et koguaeg tuleb Bonjour öleda ja ca va bien vastata, sest igal sammul on meil kohalike tähelepanu olemas. Õppisime ka wolofi keeles ära kuidas läheb- Nangedef ja läheb hästi- Nunguefy .

Kuna seljataga oli pikk teekond, läksime kõik oma kodudesse. Sõime kõhud täis, pakkisime natuke asju lahti ja läksime õue lastega mängima. Meil on maja ees suur betoonist väljak mida ümbritseb aed ja kohe leidsingi koduste sõprade kingitud kriitidele kasutust. Lapsed olid vaimustuse, samuti ka Chiara ja mina. Suutsime poole tunniga terve maja esise täis joonistada. Kunstiteosed valmis otsustasin, et on aeg käia pesus ja magama minna.