Natuke...

Mis meil siis vahepeal toimunud on. Peale Saint Louisist tagasi tulekut oli järgmisel nädalavahetusel jaanipäev. Ega ma seda polekski kuidagi tähistanud, aga kuna Mairi oli ka mul sel hetkel juba seltsis, siis otsustasime baubabi ja mango smuutisid teha ning ka küpsisetorti sai tehtud. Õhtu veetsime teistega jõe ääres smuutit juues ja öist tähist taevast imetledes.


Eelmine reede korraldasid uued vabatahtlikud meie vanade olijate auks nö lahkumispeo. Välja kukkus see kokkuvõttes ühe suure bordellona. Lapsed lagastasid terve peopaiga ära. Siiski süüa saime häid fatayasid, mille Lisa, Chiara, Mairi, Adama ja mina olime valmistanud. Tantsida sai ka natuke.
Laupäeval käisime naabriplika kooliaasta lõpupeol. Kõik olid ennast uhkelt üles löönud. Nägime ka vahvaid etteasteid.

Pühapäeval olin terve päeva Nikil külas. Vaatasime seebukaid arvutist ja mängisime Csaba, Franco ja Nikiga kaarte. Õhtul oli jalgpalli finaal ja seda vaatasime kõik koos Maria pere juures, kellel on siin restoran.

Uus nädal algas vihmaselt. Iga päev vähemalt korra on padukat sadanud- mulle väga meeldib. Üleeile õhtul padukaga Massalicoundast koju jalutades suutsin ka korra oma kodutänavas käpuli käia. Marginaalset olukorda õnneks keegi nägema ei juhtunud.

Tean, et olen üpris pealiskaudne ja napisõnaline oma viimastes postitustes- selle põhjuseks on minu peatne koju tulek. Palju asju vaja veel korda ajada siin, vaimselt ennast pikaks bussisõiduks ette valmistada ja miljon muud mõtet keerleb ka peas.

Igatahes, kui ma enne ennast kokku ei suuda võtta, siis kirjutan kokkuvõtliku postituse juba kodus olles.