Nonii, laiskvorst võttis end kätte ja asus kirjutama.
Siiski teen ma lühidamalt, kui materjali postituse jaoks oleks.
Enne meie Sédhioust lahkusmist pidime tsau tsau tegema
kõigi meile kalliks saanud inimestega. Laupäeva hommikul pidin seda tegema
juba oma ema Amy ja pisikese Bernardoga. Ausalt öeldes üpris kurb oli, isegi
Amyl oli pisar silmas. Ma pärast nende ära minekut pesu pestes vesistasin ka salaja.
Samal õhtul pidin oma ühele toredale sõbrale tsau tsau
ütlema. Läksime jalutama ja saime mõnusa vihma kaela, siiski walk&talk olid
seda väärt.
Pühapäeval siis Massaly counda- mul üldse ei meeldi need
headaega ütlemised, ühesõnaga tegin lühidalt.
Esmaspäeva hommikul asutasime siis Niki, Emilie, Franco
ja mina end Dakari poole teele. Viimastena oma perest tegin tsau tsau Papa ja
Adamaga. Kui Papa mulle sülle jooksis ja kallistas, siis läks asi küll väga
kurvaks- kähku päikseprillid ette ja bussijaama poole ajama. Imelik asi jah, et
nutmine nii piinlik tegevus on.
Bussijaama olid meid ära saatma tulnud veel mõned paremad
tuttavad.
2h hiljem ettenähtud ajast asus ka siis buss Dakari poole
teele. Istusime seitsmekesi ühes reas nagu kilud karbis. Minu kõrvale sattusid
kaks poiss, kes ühe istme peal istuma pidid- ühel neist oli väga ebamugav kuna
pidi pooleldi metallpulgal istuma. Ma ei kujuta ette, mis nende emal küll mõttes
oli, aga vast selle võib jälle Aafrika värgi alla lugeda.
Naljaga pooleks enne väljumist mainisin Nikile, et kõige
parem oleks see, kui keegi mu kõrval oksendaks. Pool tundi hiljem oksendas mu
kõrval olev poiss kähku talle ette söödetud kilekotti. Kuna ema väga osavõtlik
sel teemal polnud, siis aitasime meie Nikiga poissi. Mina hoidsin kotti ja Niki
tegi tuult, et veidigi parem hakkaks. Peale korduvaid väljundusi asi õnneks
rauges.
Gambia õnnelikult ja üpris kiirelt ka läbitud, mõtlesime,
et seekord on meil küll õnneks läinud (muidu on Gambia piiril pikk järjekord,
et üle jõe saada).
Muidugi sõnasime selle ära, mõni hetk hiljem läks bussil
midagi katki. Istusime ja ootasime siis tee peal poolteist tundi. Õnneks midagi
hullu polnud ja saime ikka teekonda jätkata. Teistel tüdrukutel nii ei vedanud-
olid 3 korda bussi vahetanud.
Kui öö juba saabunud oli ja pimedaks oli läinud, oksendas
minu kõrval oleva poisi vend enda ees olevale naisele selga. Skoor:D Milline
elamus.
3 ajal öösel jõudsime lõpuks Dakari- reisi kogukestvus
pea 18 h.
Esimesel päeval Dakaris ei teinudki me suurt midagi-
puhkasime pikast bussisõidust.
Teisel päeva otsustasime aga Ile de Gorée’d
külastada. See oli üks suurimaid orjamüügi keskusi. Saar oli täis ilusaid värvilisi
maju, palju mõnusaid söögikohti ja kaks rahvarohket randa oli ka. Üleüldse oli
ilus seal.
Terve kolmapäev möödus siis Ile de Gorée’l.
Neljapäev oli turupäev. Hommikul esimesese asjana
võtsime Nikiga ette Dakari suurima turu. Ausalt öeldes oli see üks kohutav
päev- turule jõudes rebisid meid hullunud kaupmehed igas võimalikus suunas. Lõpuks
kõik maha raputanuna lahkusime turult päris hea saagiga.
Neljapäeva õhtul läks siis meist esimene kojumineja
lennujaama. Kuna me Emiliega väga palju ei suhelnud, siis ei vallanud mind ka
mingid erilised emotsioonid.
Neljapäeva hommikul juba ärkasin natuke kahtlase
enesetundega. Kuna päev möödus ringi tuuseldades, ei saanud ma arugi, mis häda
mul kallal on. Reede hommikul siis sain aru, et mingi kiirelt mööduv häda mind
ei kimbuta. Peale hommikusööki ja väikest õues käiku ei suutnud ma enam end
liigutada. Nii kuidas ma reedel ennelõunat voodisse kukkusin, nii ma sinna kuni
laupäeva õhtuni jäin. Sada häda ühesõnaga. Siiski õnneks pühapäeva hommikul oli
enesetunne tunduvalt parem. Sain isegi poes käidud ja oma kohvri lõplikult ära
pakitud.
Reedel sain suure vaevaga siiski nii kauaks end üles
aetud, et Lisa ja Franco pehmete kallistustega teele saata. Nende minek võttis
juba silma märjaks.
Laupäeva õhtul, kui Chiara ja Niki lennujaama minema
hakkasid, löristasin küll mõnuga.
Õnneks ei olnud ju tegemist hüvastijättudega- me näeme
kõik kuskil varsti jälle.
Nüüd olen siis nädala aega kodus olnud.
Lennul Brüssel-Tallinn läksin ma vahepeal täitsa närvi,
et kaua võib see lend kesta- tahtsin juba ruttu ruttu oma kallikesi näha.
Ilmselgelt oli mu tagasisõit liiga ladusalt läinud ja
seega pidi ikka mu pagars 2 päevaks Brüsselisse jääma. Õnneks oli tegemist
kojusõiduga, et väga palju ma pagasist puudust ei tundnud.
Nagu juba eelpool mainitud, on nädal kodus oldud. Imelik
on. Poleks nagu veel kohale jõudnud, et kodus olen, samas ei ole ka tunnet nagu
oleks 6 kuud Aafrikas olnud. Eks võtab aega, et asjad paika jälle loksuks.





eks see aeg ole üks imelik asi, kodust eemal olles tundub ta vahel liiga pikk, tagasi tulles on aga tunne nagu poleks teist olnudki. aga mul on küll äraütlemata hea meel, et tagasi oled. ja ma tean veel mõnda, kellel on ;)
ReplyDeletemul on ka hea meel:)
ReplyDelete