Töönädal...

See nädal sai tõesti ka midagi kasulikku ära tehtud. Kolmapäeval alustasime päeva enda harimisega ehk siis mandinka keeletunniga.

Peale tundi olime kutsutud Enfance et Paix kooli english clubi koosolekule. Valiti uus english clubi nõukogu, kuhu etteotsa taheti kõiki meid paigutada. Siiski suutsime neile selgeks teha, et tegemist on nende klubiga ja meie oleme olemas, kui neil abi vaja on. Presidendid ja sekretärid valitud leppisime kokku, et hakkamegi iga kolmapäev kohtuma. Erandkorras ka laupäeviti. Mul oli nii hea meel näha, et huvilisi oli palju, pea 30 inimest. Nende hulgas oli paar noort, kes silma paistsid ja tõesti südamega asja juures tundusid olevat.

Lõuna ajal käisin koos Nikiga raadios, kus inglise keelse saate raames rääkisin Eestist. Peale Niki ei teadnud keegi, kus Eesti asub ja kuuldes, kui külm hetkel seal on, tundsid nad mulle südamest kaasa, sest meil on sama palju või rohkemgi veel plussis. Teiste külalistena olid saates veel ka kohaliku keskkooli english clubi liikmed. Üks noormees oli luuletuse kirjutanud, mis rääkis Casamancest, kuidas kunagi selles piirkonnas käis elu ja ärid õitsesid ning vaenust etniliste gruppide vahel- ja alati soovis, et poleks vaenu vaid oleks rahu...see oli niii hästi kirjutatud ja ette kantud, et ma olin südamepõhjani liigutatud. EMO :D

Siinsetel noortel on nii palju huvitavaid mõtteid, neil on ilusad unistused ja palju potensiaali, aga võimalusi on neil kahjuks vähe.

Peale saadet kohtusime ka raadio direktoriga, kes pakkus meile pühapäeva õhtuks tunnikest raadios, kus saame siis oma äranägemise järgi tegutseda. Rääkida millest tahame ja mängida oma muusikat.

Peale raadiot kontorisse tagasi jõudes, tuli välja, et Chiara oli lubanud kambale tüdrukutele kella 4st tegevusi korraldada. Kuna teda polnud, siis hakkas Franco neile inglise keelt õpetama. Kuna ta tundus hädas olevat, läksin talle appi. Õpetasime neile tähestikku. Kuna me mõlemad olime tähestikku lauldes õppinud, siis mõtlesime seda ka neile õpetada. Hea mõte, halb teostus. Me teadsime mõlemad erinevat varianti:D Siiski, kuna tegemist oli kamba tüdrukutega, siis paluti mul oma variant laulda ja sellele järgnes uskumatul kombel suur aplaus.

Selleks korraks tähestikuga piirdusime. Järgmiseks korraks peame koos midagi ette valmistama, et samasugust olukorda ei tekiks.

Peale tundi läksime Nikiga svamme tooma. Natuke linnast väljas on üks puu, millel on suured kaunad küljes, kauna ära koorides leiab seest svammi, mis veega pehmeks läheb. Õhtul kodus tegin kohe proovi ja ausalt öeldes palju parem, kui poesvamm.

Neljapäev algas lasteaias Case des Tout-Petits, kus Nikiga 3-4 aastastele lastele mänge korraldasime. Kokkuvõttes läks hästi, algul oli ainult natuke raske kuna nad ei suutnud keskenduda näiteks plaksutamisele vaid tegelesid meie vaatamisega.

Lõunast õhtuni olin seotud raadioga. Õhtul istusime Chiara ja 4 ajakirjanikuga raadios ja aitasime selle päeva uudiseid kokku panna. Suurim abi oli meist siis, kui uudistele sissejuhatavat muusikaklippi tehti. Saime fraase vahele hõigata. Päris palju nalja sai. Koju jõudsime alles peale kella 22.

Reede hommik algas kukkumisega. Ehk siis käisin jooksmas ja täitsa tühja kohapealt kukkusin upperkuuti. Käsi katki, põlv marraskil ja retukad lõhki. Midagi hullu õnneks pole, aga naerda sain kõvasti enda üle. Õnnetust nägid pealt ainult kolm putku pannud eeslit.

Joostud kukutud pestud söödud- lasteaeda.

Peale lõunat oli meil nagu ikka iga reede mandinka tund. Seal moodustasime lauseid- Franco taata boroo ehk Franco käib jooksmas. Muidugi ei saanud teised küsimata jätta, et kuidas on lause Mariyaama (käis kukkumas) kukkus...-Mariyaama boyi ta. Super. Oleme palju targemad selles osas.

Nii, kokkuvõte töönädalast tehtud, saan rahuliku südamega nädalavahetust nautima hakata!

Järgmise nädalani!